Jürgensonide liini Rootsi mõõk

Vanaonu Oswald kirjeldab elu Eesti aladel 17. sajandil, kuhu paigutab ajaliselt ka elama meie teadaolevad esimesed esivanemad – Rehhe Jaani isa ja vanaisa. Oma raamatus („Esiwanemad“, lk 15) kirjutab ta:

“1629 a. algab kuulus hea Rootsi aeg. Sellajal oli Rehhe Jaani isa alles 10 aastane poisikene ja Rehhe Jaani vanaisa juba umbes 40 aastane mees, kui ta üldse neid raskeid aegu suutis nii vanaks üle elada ja mitte varem sõdurina kuskil lahingus, või rahuliku elanikuna vaenuliste vägede röövkäikude ajal ei langenud.

Rootsi valitsuse algul, kui sõjad olid lõppenud, siis alles nähti terves ulatuses seda viletsust ja vaimlise elu langust, mis maas valitses. Kui Liiwimaa superdent Herman Samson laskis koguduste seisukorda üle vaadata, siis leiti, et Tartumaal oli seisukord palju halvem, kui Tallinnamaal, kus juba varem Rootsi valitsus oli, olgugi, et ka seal sõjad üle käisid.

„Nagu tuli oli Vene ja Poola valitsus oma korratustega ja alaliste sõdimistega üle maa käinud. Lausalt maalt oli ristiusk pea kadunud ja ainult mõnda katoliku usu välist kommet leiti siit ja sealt. Rahva Süda hoidis paganuse poole ja rahva elukombed ei tunnistanud ristiusku. Paiguti lapsi enam ei ristitud, armulaual ei käidud, naisi ei kositud vaid rööviti vana kombe kohaselt. Surnuid maeti pühadesse metsatukkadesse. Kirikud seisid varemetes, kiriku maade peal kasvas mets.” Nii kirjeldati selleaegset elu ja seda tuli Rehhe Jaani isal ja vanaisal jälle uuesti üles ehitada aidata.

Mõisad ja talud olid tühjaks tapetud või katku kätte surnud. Tühjadesse kohtadesse rändavad Rootsist ja Soomest uued elanikud. Neid olla kõige rohkem rännanud just Tartu maakonda. Nii on 1638 aasta revisjoni järele siin sisserändajaid olnud 24. 7% elanikkudest.“

Vanaonu leitud jäljed Rehhe Jaani ja tema naise Ell kohta ei anna kindlust, et Rehhe Jaani isa ja vanaisa siinsetel aladel elasid. Samavõrd on võimalik, et Rehhe Jaan või tema isa või isegi vanaisa oli üks nendest kes siinsetele aladele uusasukatena Rootsist ja Soomest saabusid.

Sealsamas kirjutab vanaonu:“On täiesti võimalik, et just Rootsi aja algul tühjaks jäänud maaaladele siis Rootsist või Soomest elanikud sisse rännasivad ja nende hulgas ka Rehhe Jaani vanaisa oli. Need asutasivad Kudina küla ja Wirtsa talu. Mõlemad nimed on iseäralised ja kuskil mujal Eestis ette ei tule.“

Edasi kirjutab Oswald noorpõlves kuuldud juttudest, mis veel vanema rahva suus liikunud. Oma vanaisast Jaanist, teadis ta kirja panna järgmist:“Ärma Jaan on elanud Arukülas Ärma (Juhani) talus. Millal ta senna asunud ei teata täpselt , kuid enne on olnud Wirtsa külas „Marka” talu peremees.

Tema isa – Madis – on olnud Wirtsa või Madi talu peremees ja seda talu olla hakatud peremehe nime järele kutsuma Madi taluks, missugust nime see talu praegugi rahvasuus kannab. Madisest endast midagi muud ei mäletata, kuid on kuuldud, et tema esivanematest olla keegi olnud Rootsi rahvusest.”

Rohkem oma raamatus vanaonu Oswald sellele teemale ei pühenda kuid seegi, mis kirjas, on omamoodi tähelepanuväärne. Senini liigub Jürgensonide suguvõsas asine tõend, mis just nende aegade tunnistajana võib kinnitada asjaolu, et mõni meie esivanematest (Oswaldi järgi kas siis Rehhe Jaani isa või vanaisa) Rootsist siia asunud on.

Selleks tõendiks on mõõk, milline juttude järgi Jürgensonide meesliini mööda edasi antud on. Tänaseks on see reeglit järgides Kalle Jürgensoni valduses ning läheb minu vanima poja Markuse kaudu ka edasi.

Mõõk olevat olnud haljas kuni II Maailmasõjani ja juttude järgi kasutati seda viimasel ajal Veskirahva talus heki pügamiseks. Kui peale sõda segased ajad saabusid, olevat vanaema Liisi selle ära peitnud. Tegi ta seda aga sedavõrd õnnetult, et peitis mõõga lauta sõnnikuse põhu sisse, kus mõõk paraku rooste läks ning seeläbi oma tänase väljanägemise omandas (pildil).

Aastaid seisis mõõk Tallinnas, minu isa käes Sõle tn korteris. Mõni aeg enne oma surma, 1984.a. Jõulude eel, andis ta selle nn Jürgensonide suguvõsa Rootsi mõõga koos mitmete muude asjadega, mis tema tahtmist mööda kindlatesse kätesse pidid saama, minu kätte ja kus need tänaseni on.