Oswald Jürgenson

Materjalistlikul ajajärgul, nagu seda praegu elame, on inimesed koormatud muredega peamiselt oma isikliku heaolu eest. Terve elukorraldus kui ka mõtelmisviis on sihitud ainult „tänasele” päevale.

Puudub aeg kui ka tahtmine vahest tähelepanu pöörda kaugemale edasi ja ka tagasi – hetkeks seisatada ja meelde tuletada: kust ma tulin ja kuhu lähen. Ja kas see „mina”, kes tänapäev tegutseb, on kuidagi seotud peale ärisõprade ja naabrite ka veel mõne teise inimesega sidemetega, mis ulatuvad tänapäevast kaugemale.

Kes oli minu vanemad ja esivanemad ning kes on minu sugulased?

See küsimus peaks huvitama igaühte. Peale puht ajaloolise kui ka vaimlise naudingu pakub selle küsimuse juurdlemine ka teatavaid reaalseid huvisid. Nimelt, on küllalt tähtis teada oma esivanemate ja lähemate sugulaste hingelisi ja kehalisi omadusi, nende häid ja halbu kalduvusi, et selle järel ennast paremini tunda, oma tervise järele valvata ja elukutset valida.

Kaugema aja eest tagasi kõigi esivanemate üle andmeid koguda on pea võimatu, esiteks andmete puudulikkuse ja teiseks juba selle töö suure ulatuse tõttu. Näituseks, kui lugeda 10 põlve tagasi, kes elasid viimase 300 aasta jooksul, siis kogub esivanemaid 2046 inimest ja 10 põlve tagasi pidi nendega koos elama 1024 inimest. Kui siia juurde arvata veel nende vanemaid ja lapsi, siis kogub terve valla rahvas. Kui aga võtta 20 põlve tagasi, kes elasid umbes 600 aasta jooksul, siis saame kokku 2´097´750 esivanemat ja 20 põlve tagasi pidi nendega korraga elama 1´048´896 inimest s.o. umbes sama palju, kui terve Eesti riigi kodanikkude üldarv.

Loomulikult polnud need 10 ega 20 põlve kõik võhivõõrad vaid omavahel abiellusid ka kaugelt sugulased ja nõnda väheneks märksa esivanemate üldarv, kuid siiski 10 põlve esivanemate kogu oleks liiga suur selleks, et neid jõuda kõiki tundma õppida.

Uurimise alla võiks tulla küll ainult üksikud liinid ja peamiselt mees-liinid, kuna nais-liinisid vanema aja eest on üldse raske jälgida nimede muutumise tõttu abiellumise korral.

Dokumentidest võivad uurimise juures abiks olla peamiselt kiriku raamatud ja revisioni lehed ning vanad mõisa ja vallavalitsuse aktid. Maarja-Magdaleena Kiriku raamtud ulatuvad tagasi kuni 1727 aastani ja Palamuse omad kuni 1739 aastani. Nendest võib veel leida tolleaegsete inimeste isade ja emade nimesi, kes võisid olla sündinud umbes 1650 aasta ümber. Vanemad kiriku raamatud hävinesid Suure Põhja sõja ajal 1700 – 1721.a. Sellega on siis igasugustele uurimistele piirid pandud.

Seniste tööde juures Jürgensonide liini uurides olen kasutanud Maarja-Magdaleena ja Palamuse kiriku raamatuid professor Tennmani ja õpetaja Keeremi lahkel vastutulekul kuni 1833 aastani tagasi. Samade kirikute vanemaid raamatuid kuni eelpool tähendatud kõige vanemate aastateni ja revisjoni lehti 1811 – 1850 aastani olen leidnud Riigi Keskarhiivis, Tartus. Kümmenthalide perekonna asjus on ka läbi uuritud Tartu-Jaani, Tartu-Maarja, kui ka Kodawere kirikute raamatud.

Perekondade jälgimine alates 1826 aastast, kus kõigile perekonna nimed pandi, on teatud vilumuse juures üsna kerge. Tarvis ainult harjuda kirikuõpetajate vanade käekirjadega ja märkustega. Ka selleaegne saksa keel, milles kiriku raamatud peetud, on praegusega pea ühesugune.

Tagasi poole 1826 kuni 1727 aastani on juba tarvis väga palju tööd ja püsivust. Siin tuleb põhjalikult uurida kiriku õpetajate käekirju, vanaaegset saksa keelt ja erilisi sõnaühendusi enne, kui üldse midagi aru saada. Sellajal nimetati inimesi nende ristinime, isanime ja ka asukoha järele,näit. Rehhe Jaan, Rehhe Jaani Maddi; ehk Taaweti Toomas ja tema poeg Taaweti Tooma Jaan.

Segadusi sünnitavad ka selleaegsed võrdlemisi thti ettetulevad ühesugused nimed ja suur laste sündivus ning surevus. 12-ne lapsega perekond ei ole haruldane. Kuid nende laste hulgast jäid ellu tihti ainult pooled. Surnud lapse nimi anti järgmisele uuesti sündnule ja nõnda kordusid perekonnas tihti ühed ja samad nimed. Tuleb tihti ette, kus nime järele oletades arvad leidnud olema oma esivanema ja tema sündimise aja, kuid alles peale pikka vaeva, kindlaks tehes terve 12-ne liikmelise perekonna sündivuse ja surevuse, selgub, et esialgselt arvatav „esivanem” on surnud juba 1.aastasena.

Enne iga „esivanema vastuvõtmist” tuleb uurida täpselt kõik tema perekonna eluavaldused, nagu sündimised, leeris käimised, abiellumised ja suremised ja kui siis kõik andmed on kooskõlas, alles siis võib seda esivanemat „omaks” tunnistada. Praegusaja inimeste seletustes olen kasutanud peamiselt oma ema mälestusi, siis veel isa, ema isa kui ka teiste vanemate inimeste jutustusi.

Käesolev töö on nõudnud palju vaeva ja kulu. Olen siiski seda kõike ohvernanud hea meelega oma kalli esivanemate mälestuste jäädvustamiseks. Kogutud on siiski veel kõigist üks väikene osa. Pea kõik võimalikud andmed on kogutud ainult Jürgensoni liini mees-esivanemate üle. Siin võib ka veel täiendusti leida endiste mõisate, kui ka vallavalitsuste dokumentide hulgast, mis seni veel läbi uurimata.

Kõik teised liinid on veel poolikud ehk koguni alustamata. Mul on kavas aja jooksul ka teisi liinisid uurida ja saadud andmed koguda järgmistesse kaustadesse. Kõigi seni kogutud andmete varal võin rõõmuga tähendada, et ei ole leidnud oma esivanemate hulgast kurikalduvustega ega pärandatavate haigustega isikuid. Kõik nad on olnud töökad ja elus edasijõudjad inimesed. Ka „teadmiste ja oskuste” poolest on nad olnud enamikus paremate hulgas, nagu kiriku raamatute märkuste järele vanemate inimeste kohta seda otsustada võib.

Nemad kõik on ausasti ja hoolikalt oma kohuseid täitnud oma laste ja lastelaste heaks käekäiguks. Andku saatus meile jõudu ja õnne nendest mitte pahemaks osutuda.

Olgu Kodumaa Muld Teile Kerge....

Minu kalli Isa surmapäeva mälestuseks.

Tallinnas, 08. aprillil 1930.a.

algusesse

Sissejuhatus

Ei asjata kummarda ürgrahvas päikest ja taeva tähti, sest intuitiivselt tunnevad inimesed nendes oma kõige suuremaid ja kõige vanemaid esivanemaid. Nendest on kõik praegune materjaalne ilm oma alguse saanud.

Kord on Maailma Looja oma vägeva „käega” pannud pöörlevalt liikuma materjaalse kosmilise udu, elustades seda oma elava vaimuga. See udu keerles seni, kui kujunesid suured tulised pöörlevad kehad.

Teadlaste arvamise järele on sellteel tekkinud praegust näha olev tähtede süsteem ja umbes 2000 miljoni aasta eest – ka meie päike. Päikese ümber keerlevate planeetide kui ka meie maakera vanadust arvatakse 1500 miljoni aasta peale.

Päikesest eraldunud tuline maakera jahtus ja kattus ajajooksul veeauruga ja õhuga, millest pärast tekkis vesi. Vees sündisid elavad olevused, kes aja jooksul kuivaks saanud maaaladele välja ronisivad, kus vahepeal oli ka taimestik tekkinud. Miljonite aastate kestes arenes taime- kui ka loomariik oma praegusaja kõrgema astmeni, s.o. imetjate loomadeni.

Imetajate loomade hulgast arenesid aja jooksl inimeste esivanemad – valged, kollased, punased ja mustad. Nõnda sündis maailma loomine samas järjekorras, nagu vanad semiitid Moosese raamatus seda kirja on pannud – kuis päevade all tuleb mõista miljoneid aastaid.

Mis ajast peale omandasid need „inimeste esivanemad” enam-vähem praeguse inimese kuju ja mis ajast peale võiks neid olevusi „inimesteks” pidad, ei ole veel lähemalt selgunud.

Mõned teadlased arvavad juba 500´000 aastat tagasi inimestele väga sarnaseid olevusi elavat olnud. Seni kindlalt tuntud kõige vanemaks inimeseks võib lugeda siiski nõnda nimetatud „Neandarthali inimest”, kes elas umb. 200´000 aasta eest koobastes praeguses Kesk- võib-olla ka Põhja-Euroopas.

Edasi leidub juba selgeid inimeste eluavalduste jätteid ja tööriistu enne- ja pärast- jää-aegsetelt inimestelt, kes elasid 20´000 kuni 100´000 aastat tagasi. Need kõik olid meie esivanemad.

Umbes 8000 aastat tagasi hakkas inimsugu juba kultuuriliselt tegutsema ja ühiskonda looma. Umbes 6000 aasta eest ilmuvad suure hiilgusega inimsoo ajaloo lavale Egiptuse, Baabeloni ja Kaldea rahvad. Nendest ja Juuda või Israeli rahvast räägib juba Vana Testament ja ka teised kõige vanemad ajaloo kirjad.

Umbes samal ajajärgul nimetud rahvastest põhjapool Kaukaasuse mägede ümbruskonnas elasid vanad kõrge kultuuriga Sumeri rahvad, keda teadlased arvavad olema Soome-Ugri, vana Germaani ja Gooti rahvaste esivanemad.

Umbes 2000 aastat tagasi, s.o. 100 aasta ümber enne Kr. s. tuntakse juba Soome-Ugri rahvaid, kuhu kuuluvad ka eestlased ja kes elasivad Volga jõe keskpaigas ja sealt hakkasivad laienema lääne sihis.

Nendest eraldusid kõige ennem ungarlased lõuna-lääne sihis ja jõudis umbes 400 .a. pärast Kr. s. oma praegusesse asukohta Donau jõu kaldale Kesk-Euroopa. Umbes samal ajal (100-800 a. p. Kr. s.) jõudisd ka eestlased Balti või Läänemere rannikule, tõrjudes siit välja vanu Gooti ja Germaani rahvaid ja osalt sulatades neid endaga ühte.

Eestlased olid väike, kuid väga sõjakas rahvas, kes liikus lääne sihis teiste Soome hõimurahvaste eesotsas. Läänemere kaldale välja jõudes muutusid ranna äärsed ja saarte elanikud kuulsateks meremeesteks ja ka mereröövliteks, nagu selleaegseid merisõjamehi kutsuti kõigi selleaegsete naabrite ja ka kuulsate Normannide juures.

Väikse salga meestega tülitasid nad alalõpmata oma suuri naabreid, nagu rootslasi, taanlasi, sakslasi ja venelasi. Põletasid nende linnasid, võtsid varanduse ära ja kätte juhtunud elanikud tõid enestele orjadeks. Nii on „ristisõdijate” siia tuleku ajal 1200 aastate ümber umbes 1/3 siinsetest elanikkudest olnud naabritelt sõjavangidena toodud orjad.

Niisugune oli tolleaegne „sõda” ja „kaubandus” mitte üksi meie esivanemate vaid kõigi Põhja-Euroopa rahvaste juures, kuhu Vahemere maade kultuur ja riiklik korraldus ei olnud veel jõudnud pärast Suure Rooma riigi langust ja rahvaste rändamist 400 aastate ümber p. Kr. s.

Üleliigse vabaduse armastusega on vist seletatav see asjaolu, et eestlased sellajal ei loonud endale kindlat üldist riiklist organisatsiooni, vaid neile paistis küllalt jõudu olema üksikute maakondade meestega edukalt suuri naabrisi käia „röövimas” kui ka vastu-röövkäikusi tagasi lüüa.

Rahuajal hariti põldu, küliti otre, tatart ja naerist, peeti karja ja käidi jahil. Pühadel ja puhkeaegadel toimetati lõbusaid koosviibimisi, kus naised kaunistasid endid hõbedast, kullast ja merevaigust ehteasjadega. Meeleolu tõstmiseks ning janu kustutamiseks vamistati õlut ja teisi jookisi. Torupilli saatel löödi rõõmsalt tantsu, millest peale noorte tihti ka vanad osa võtsid. Nii mõisteti ka sellajal lõbusalt aega viita, seni kuni Taara, Uko ja teised jumalad seda heaks arvasid lubada.

Väike Eesti asub suurte rahvaste kokkupuutumise teepeal, nagu Baltimaad seda alati on olnud ja nüüdki veel on. Need suured naabrid suutsid endid õigel ajal riikliselt organiseerida ja sõjatehnikas enam täiendada, mis lõpuks kujunes Eestile saatuslikuks.

Nii elati ja sõditi vahelduva õnnega kuni 1000 aasta ümber p. Kr. s., millal Pihkva ja Novgorodi Vene vürstid hakkasid vallutama Lõuna-Eesti maid ühes Tartu linnaga, mille järel Vene ajaloolased lugesid venelasi Tartu (Jurjevi) linna asutajateks. Kuis see linn oli siiski juba ammu enne nende vallutamis-sõdasi.

Eestlastel läheb siiski korda venelasi välja tõrjuda. Kuid samal ajal tulivad läänest Saksa ja Taani ristisõdijad ja Saksa Ordu rüütlid, kes arvuliselt, kui ka oma sõjakunstiga olid eestlastest märksa tugevamad. Alguses oli siiski sõjaõnn väga vahelduv. Korraldati Lääne-Euroopas ikka jälle uusi ristisõdijaid uue Maarjamaa võitmiseks ja paganate ristiusku pööramiseks. Lõpuks hakkasid need kord-korralt Eesti maalasi vallutama ja maksusi peale panema, nagu sellajal kombeks oli.

Suur Eesti sõda Orduga algab 1200 aastal ja jõuab oma haripunkti Madise päeva lahingus Paala jõe kaldal, kus langeb eestlaste vägev vanem Lembit ja ühes temaga ka terve rahva sõjaõnn ja jõud. Hukkunud rüütlite ja ristisõitjate asemele tulid kord-korralt ikka jälle uued., kuni eestlaste jõud lõplikult rauges - väiksem pidi suuremale alla andma.

Pärast kestsid sõjad veel üksikutes maakondades, millest viimane oli n.n. „Harju mäss” Jüri ööl 1343 a. ja Saaremaa „mäss” 1345 a., kuid need ei suutnud ajaloo ratast vastupidi liikuma panna.

Peale nende 150 aastaliste pea vahetpidamata sõdade tuli eestlastel lõplikult leppida Ordu valitsusega, mis ka alguses selleaja kohta kuigi raske ei olnud. Makseti vasallidele kümnist ja vaenlaste pealetungil kaitseti kodumaad ühel jõul.

Sellajal oli Ordu poolt vasallideks või läänihärradeks tihti määratud ka eestlaste vanemaid. Niisugune enam-vähem rahulik elu kestis umbes 100 aastat s.o. kuni 1450.a.

Peale kuulsa Tannenbergi lahingu 1410 a. Leedu-Poola vägedega hakkab Ordu välimine jõud ja uhkus langema ja ühes sellega muutub Ordu võimude ja eestlaste vahekord teravamaks.

Vasallidele või Läänihärradele antakse rohkem omavoli maksusi täiesti oma äranägemise järele sissenõuda. Suurte maksude tõttu, mida raske tasuda, tekkivad võlad. Võlgade katteks võetakse taludelt ja tervetelt küladelt maad ära ja rahvast sunnitakse metsades jälle omale uut maad harima. Nendest äravõetud maadest tekkivad mõisad, kuhu vasallid või läänihärrad elama asuvad ja maksu asemel talurahvast mõisa maid harima sunnivad.

Niisugune omavoli maksis terves Euroopas keskajal, kuid Baltimaadel oli see siiski suurem olnud, mida tõendab suurem mõisade arv. Olgugi, et Ordu aeg oli raske ja eestlased oma iseseisvuse kaotasid, kosus ja arenes rahvas jõudsalt ja maitses rahuaega kuni 1510 aastani, millal seni väljaspool piirisi peetud sõjas tuuakse Eesti pinnale.

Minu esivanemad omas enamikus on pärit Põhja-Tartumaalt, mis on olnud üheks suuremaks sõdade tallermaaks, sest peale teiste on siin käinuvad tihti venelased, kuna sisemaa vähem kannatas, väljaarvatud nende suuremad retked.

Orduaja lõpus, kui sõjategevus väljaspoolt Eesti pinnale tagasi tuli, siis langes raske hoop jällegi Tartumaale.

1501 a. tungisid 90´000 venelast ja tatarlast Ivan III juhatusel Tartumaale, röövisid selle „puupaljaks” ja viisivad endaga kaasa 40´000 vangi. See pöörane rahva kaotus oli esimene suurem Ordu valitsuse nõrkuse vili, sest rüütlid ise ei jaksanud enam maad kaitsta, kuid eestlaste kätte ka sõjariistu enam ei usaldatud.

Sama ajal hakkab kaTartu ja teiste Eesti linnade jõukus langema, sest Hansa linnade õitse aeg on lõppenud ja kaubandus hakkab liikuma väljaspool Ordu piirisi. 1525 a. saab veel kord Ordu ennast ümber korraldada ja naabritega rahu teha, mis kestab vaevalt 30 aastat. Sell ajal jõuab siia ka usupuhastus ja ühes sellega algab ka rahva vaimline arenemine Lääne-Euroopa kultuuri sihis. Umbkeelsete katoliku preestrite ja ladinakeelsete jumalateenistuste asemel hakkab rahvas kokku puutuma kohapealsete haritlastega ja kuulma oma ema keelt. Nii tekib esimene kirjandus ja kool.

Nii see rahu aeg oli lühike: Ordu valitsuse ajalooline kohus ja lõpp oli ukse ees.

1558 a. algavad sõjad venelastega Ivan IV või „Hirmsa” juhatusel, siis poolakatega ja lõpuks rootslastega. Maa käib ühe käest teise kätte ja iga üks laastab seda, kui vaenlase maad.

1580 a. satub Põhja-Eesti küll Rootsi alla, kuid sõjad kestavad ikka edasi kuni 1629 aastani, millal Rootsi kuninas Gustav Adolf terve Eesti Rootsi riigi külge liidab ja sellega maale lühikeseks ajaks rahu toob.

Selleaegsed sõjad olid väga metsikud ja nendele järgnes pea alati katk ja nälg. Väga kohutavad olid esimesed sõjad 1200 aastate ümber maale tungivate sakslastega, taanlastega ja venelastega korraga. Kuis oma koledustega ja kannatustega trumpas seda vististi veel üle 1558-1629 a., s.o. 71 aastased pea vahetpidamata sõjad, mis Saksamaal kestnud 30 aastase sõja (1618 - 1648) kaugelt varju jättis.

Tartu ümbruskonnale oli väga hävitavaks 1558 aasta, millal 70´000 venelast „Hirmsa” juhatusel Tartumaad rüüstasid. Elanikud püüdsid põgeneda linna valjule, kuid umbes 10´000 inimest ei mahtunud enam linna sisse, vaid jäid müüri taha, kus nendest osa nälga suri ja ülejäänud ühel ööl venelaste poolt viimaseni surmati.

Kõige raskem ja hävitavam aeg sel ajajärgul oli siiski 1600 aastate ümber, kuis alalistest sõdadest ja röövimistest kurnatud maad laastas veel nälg ja katk. Inimeste surevus oli siis nii suur ja viletus ning nälg nii kohutavad, et selleaegsed ajaloolased imestavad, kuidas veel üldse siiski keegi elama jäi. Nälja ja katku läbi 3 aasta jooksul (1600 - 1603) arvatakse vähemalt 1/3 selleaegsest rahvast, mis juba enne seda sõdade tõttu vähearvuliseks oli jäänud, hukkunud olevat. Loetakse üles terved külas ja koguni üksikud vallad, kus viimase hingeni kõik hukkusid ühes koduloomadega.

Kannatused ja ohvrid olid suured, kuid tasuks sai Eesti uue ja hea valitseja ning 1629 aastal algab see ajajärk, mida rahvas asjata ei kutsu „vanaks heaks Rootsi ajaks” ja mis kestab kahjuks väga lühikest aega, nimelt kuni 1700 aastani.

* * * * *

Jürgensonide liinist kõige vanem kiriku raamatute järele tuntud esivanem on Rehhe Jaan, kes elas umbes 1650 kuni 1709 aastatel. Nii siis kõige raskema aja 1600 aastate ümber elas poisikesena üle Rehhe Jaani vanaisa, minust täpselt 10 põlve või umbes 330 aastat tagasi.

Sellega oleme jõudnud ajajärguni, kust peale juba tunneme esivanemate nimesi kirjalikkude andmete järele, teame nende sündimise ja surma aega, tunneme kohtasi, kus nad on elanud ja töötanud, kellega läbi käinud ja saame ka üldjoontes nende eluloo üle teateid.

algusesse

ESIVANEMATE PEREKONNAD VÕI LIINID

„Perekonna puude” või tabelite kokkuseadmisel olen tarvitanud järgmist süsteemi:

Esiteks olen aluseks võtnud inimpõlvesi. Esimeseks (I) põlveks pole mina lugenud mitte iseennast vaid Jürgensonide liinist seni tuntud kõige vanemaid esivanemaid: REHHE JAANI (1650 – 1709) ja tema naist ELL´U (1654 – 1720).

Nendest allapoole lugedes kuni minuni ja minu lasteni, saame järgmise põlvede arvustiku:

I. Rehhe Jaan 1650 – 1709

Rehhe Ell 1654 – 1720

II. Rehhe Jaani Maddi 1688 – 1738

Rehhe Kai 1690 – 1747

III. Wirtsa Maddi 1710 – 1770

Wirtsa Marry 1714 – 1780

IV. Wirtsa Ado 1737 – 1783

Marrie 1733 – 1803

V. Maddis Jürgenson 1772 – 1819

Lieso 1776 – 1840

VI. Jaan Jürgenson 1814 – 1888

Ann sünd. Tomberg 1818 – 1879

VII. Juhan Jürgenson 1859 – 1925

Emilie sünd. Kymmenthal 1866 – 1939

VIII. Oswald Jürgenson 1890 – 1938

Ella sünd. Birsgal 1894 –

Jürgensonide liini põlvede vanuse arvud (I – VIII) on aluseks võetud ka kõigi teiste perekondade või liinide juures ja nimelt: minu isa ja ema põlve arv on „VII”. Selle järele on minu ema vanemate põlve arv „VI”, samuti, nagu ka minu isa vanemate juures see oli j.n.e.

Nii saame Kymmenthalide liini seni tuntud esivanemate põlvede arvuks:

I. – II. Ei ole vee tuntud

III. Andreas Kymmnethal 1755 – 1815

Louise 1760 – 1820

IV. Dr.W. (Willhelm) Kymmenthal 1780 – 1840

Leno 1780 – 1845

V. Friedrich Willhelm Kymmenthal 1804 – 1856

Lieso sünd. Roomet 1810 – 1890

VI. Johan Friedrich Kymmenthal 1838 – 1916

Sofie sünd. Ertis 1844 – 1908

VII. Juhan Jürgenson 1859 – 1925

Emilie sünd. Kymmenthal 1866 – 1939

Teiseks, olen ma aluseks võtnud perekonna „liinisi”. Näiteks, minu vanemad on kahest perekonnast või liinist: isa – Jürgensonide liinist ja ema – Kymmenthalide liinist. Neid kahte loen ma „VII põlve liinideks”.

Minu isa ema ja ema ema toovad juba 2 liini juurde, nimelt Tombergide ja Ertiste liini – neid loen ma „VI põlve liinideks”.

Edasi, 4 vana-vanaema: Maddis Jürgensoni naine – Lieso, Jaan Tombergi naine Marri, Friedrich Willhelm Kymmenthali naine – Liisa ja Gustaw Ertise naine –Liisa toovad 4 uut liini juurde. Neid loen ma „V põlve liinideks”.

IV-da põlve emad toovad – 8 liini. III-da põlve emad – 16 liini. II-se põlve - 32 ja I-se põlve emad – 64 liini juurde.

Nii saame I-ses põlves kokku 128 esivanemat, kes esitavad 128 perekonda või liini.

I kuni VII põlveni kokku, hulka arvatud minu vanemad, on üldse 254 esivanemat, kellest tunneme ainult 32, kuna 222 on veel tundmata.

Toome siin 32-he tuntud esivanemate nimed:

I. põlv Rehhe Jaan 1650 – 1709

Ell 1654 – 1720

II.põlv Rehhe Jaani Maddi 1688 – 1738

Kai 1690 – 1747

III.põlv Wirtsa Maddi 1710 – 1770

Marry 1714 – 1780

Mukkiste Mihkel 1738 – 1798

-.-.

Andreas Kymmenthal 1755 – 1815

Loiuse 1760 – 1820

Labbo Jürri 1750 – 1810

-.-.

IV.põlv Wirtsa Ado 1737 – 1783

Marrie 1733 – 1803

Taaweti Toomas 1760 – 1822

Ann Mukiste Mihkli t. 1763 – 1828

Marko Toomas 1763 – 1825

-.-.

Dr. W. (Willhelm) Kymmenthal 1780 – 1840

Leno Labbo Jürri t. 1780 – 1845

Roometi Jaan 1780 – 1840

-.-.

V.põlv Maddis Jürgenson 1772 – 1819

Lieso 1776 – 1840

Jaan Tomberg 1794 – 1846

Marri, Marko Tooma t. 1788 – 1840

Friedrich Willhelm Kymmenthal 1804 – 1856

Liiso sünd. Roomet 1810 – 1890

Gustaw Ertis 1819 – 1895

Liisa sünd. Blumfeld 1812 – 1882

VI.põlv Jaan Jürgenson 1814 – 1888

Ann sünd. Tomberg 1818 – 1879

Johan Freidrich Kymmenthal 1838 – 1916

Sofie sünd. Ertis 1844 – 1908

VII.põlv Johan Jürgenson 1859 – 1925

Emilie sünd. Kymmenthal 1866 – 1939

* * * * *

Seni olen jõudnud koguda elulugusid järgmiste liinide üle:

VII-ndast põlvest 1) Jürgensonide liin

2) Kymmenthalide liin

VI-ndast põlvest 3) Ertiste liin

4) Tombergide liin

V-ndast põlvest 5) Blumenfeldide liin

algusesse

JÜRGENSON´IDE LIIN

I. Rehhe Jaan 1650 – 1709

Rehhe Ell 1654 – 1720

II. Rehhe Jaani Maddi 1688 – 1738

Kai 1690 – 1747

III. Wirtsa Maddi 1710 – 1770

Marie 1714 – 1780

IV. Wirtsa Ado 1737 – 1783

Marrie 1733 – 1803

V. Maddis Jürgenson 1772 – 1819

Lieso 1776 – 1840

VI. Jaan Jürgenson 1814 – 1888

Ann sünd. Tomberg 1818 – 1879

VII. Juhan Jürgenson 1859 – 1925

Emilie sünd. Kymmenthal 1866 – 1939

VIII. Oswald Jürgenson 1890 – 1938

Ella sünd. Birsgal 1894 –

IX. Reinhard Jürgenson 1925 –

algusesse

WIRTSA TALU ja WIRTSA KÜLA

Jürgensonide liini seni tuntud kõige vanem kodukoht asub Tartumaa põhjapoolses osas Maarja-Magdaleena kihelkonnas, Kudina vallas, Wirtsa külas, Rehhe talus, kus Rehhe Jaan on elanud peremehena selleaegse Rootsi riigi kodanikuna umbes 1650 – 1709 aastani.

Rehhe talu nimetus tuleb kirjades ette kuni umbes 1750 aastani, siis muutub see nimetus „Maddi” siis „Wyrza”, Wyrza või Virtsa taluks. Paistab nii, et vanasti on praeguse küla asemel jõe kaldal olnud ainult üks talu nimega „Wirtsa”. Aja jooksul on selle ümbrusesse võib olla oma talu laste poolt asutatud ka teisi talusi ja nõnda on ka küla hakatud kutsuma nime järgi Wirtsa külaks.

Pea igas külas on vanal ajal olnud Rehe talu, missugused nimed tihti tänini on säilinud. Suuremad, enamasti kesk küla asuvad jõukamad talud on omanud suurema rehi, kus siis väiksemad ilma reheta talud oma rehtesi on käinud peksmas. Kuna hiljem, kui külad ja ka talude põllud suurenesid ning elumaja üksteisest kaugemale asetati, siis ka iga talu ise omale rehetoa ehitas.

Nii on ka vist vana Wirtsa talu niisuguse rehetoa omanud, mida külarahvas on kasutanu ja siis ka talu „Rehe” taluks kutsunud. Rahva suust on see nimi ka kiriku raamatutesse sattunud, kuhu peamiselt rahva üteluse järele sissekandeid tehti.

Umbes 1750 aastate ümber kaob Rehhe nimetus ja asemele tekkivad aega mööda Wirtsa ja Maddi nimetused, mis kuni 1800 aastani kestavad, kus siis juba revisjoni lehtedes ja ka kiriku raamatutes pea erandita ainult Wirtsa nimi ette tuleb, mis paistab ka see õige ürgvana nimi olevat.

Rahva suus on aga „Maddi” nimetus alal hoidunud tänase päevani tema vanade peremeeste ja Jürgensonide esivanemate Rehhe Jaani Maddi (1688 – 1738) ja Wirtsa Maddi (1710 – 1770) kauniks mälestuseks.

Wirtsa nime tekkimise kohta ei või midagi kindlasti ütelda. Vanast kirjaviisist paistab, et praeguse lühikese „i”-kõlalise nime asemel on seda vanaajal hääldatud pikalt „ü” või kahe „ii” sarnaselt. Et talu õue alt praegu oja läbi jookseb võib arvata, et vanade inimeste juures oja (sellajal võiks see ka suurem olla – keskmise jõe sarnane) soome murraku järele „virtsaks” kutsuti, nagu „Virtsalu” nimetus praegugi Soomes Jyväskylä lähedal ette tuleb.

Wirtsa nime võib ka veel tuletada sõnadest „wõerd-salu” ja „wiir-salu” ehk „weersalu”, mis ajajooksul rahvasuus lühenesid „wiirtsa” või „wirtsa´ks”.

* * * * *

Wirtsa talu on Jürgensonide esivanemate omandus põlvest-põlve olnud 1650 – 1850 aastani (millal Jaan Jürgenson Markkale läks), see on 200 aastat või enamgi, sest alguse aasta ei ole üldse teada.

Siit on 1750 – 1800 aastate vahel Wirtsa Ado ja Wirtsa Jürri kaudu võrsunud kõik Kudina kui ka Kaiavere valla Jürgensonid, mistõttu seda talu küll Jürgensonide koduks tuleb lugeda. Ka praegugi elavad seal Jürgensonide sugulased.

algusesse

REHHE JAAN 1650 – 1709

REHHE ELL 1654 – 1720

Rehhe Jaan on kõige vanem Jürgensonide meesliini esivanematest, kelle nimi kiriku raamatustes ette tuleb tähendusega, et tema oli Rehhe Jaani Maddi isa. Tema sünni ja surma päeva ei ole enam leida, sest need on olnuvad enne 1727 aastat, milla Maarja-Magdaleena kiriku raamatuid peale suurt Põhja Sõda uuesti pidama hakati. Kaudsete andmete järele võib tema eluajaks määrata 1650 – 1709 a.

Tema naeseks on olnud Ell, kelle eluajaks võib kaudsete andmete varal arvata 1654 – 1720 a.

Perekonnas elavad harilikult lapsed ühes isaga ja vanaisaga. Nii, kui kõneleme Rehhe Jaanist, siis võime ka meelde tuletada tema isa ja vanaisa, kes elasid umbes:

Rehhe Jaani vanaisa 1590 – 1650

Rehhe Jaani isa 1620 – 1680

Ordu Valitsuse lagunemisel sattus Tartumaa ja ühes sellega ka Wirtsa küla 1558 a. Vene Tsaari Johan IV või „Hirmsa” valitsuse alla, mis kestis kuni 1582 aastani.

Juba Ordu aja lõpul langes talurahva kui ka mõisnikkude vaimline elu veel madalamale. Kirjaoskus oli koguni mõisnikkude juures haruldane. Nüüd alatiste sõdade järeldusel langes ka usuelu, mis juba ennegi väga nõrk oli, nii, et usku õieti ei olnudki. Vaid see oli pagana, ebausu ja ristiusu segu, mis Vene valitsuse alla aina hullemaks muutus. Sama vilets oli ka terve maa majanduslik seisukord.

Venelased valitsesid seekord Tartumaad 24 aastat, mis õieti oli ainult sõda ja sõjaajaline okupatsioon. Alalised sõdurite ja sõjamoona korjamised sundisid talurahvast ja ka mõisnikke, kes veel õnne kombel ellu jäid, poolest saadik metsades ja rabades peidus elama.

Sügisel 1577 a. peale Tallinna vallutamise katse nurjaminekut lahkus Ivan IV Liiwimaalt ja ühes temaga ka tema sõjaõnn.

1582 a. ajas Poola kuningas Stefan Bathory Vene väed Tartumaalt lõplikult välja ja liitis selle maa Poola riigi külge. Poola valitsus oma võimule pääsemisel kuulutas siin katoliku usu uuesti maksvaks ja hakkas Lutherluse usku, mis 1525 aasta ümber siia toodi, taga kiusama. Kes katoliku uski läks sai 2 rubla. Iseäranis raske aeg oli siis Tartus, kus Poola sõdurid keelasid inimesi Lutherluse usu kirikusse minemast.

Selles ajast pärit on ka Lõuna-Eestis „Jaani” nimede uputus, mis Poolast ühes katoliku usuga siia toodi. Niisuguses olukorras sündis ja kasvas Rehhe Jaani vanaisa 1590 aastate ümber.

Ka Poola valitsuse ajal, mis kestis 1582 – 1629 aastani, s.o. 47 aastat, ei olnud rahu, vaid sõjad kestsid edasi. Enne väljaspool ja 1600 aastal kanti see jälle Eesti piiridesse, ühes nälja ja katkuga.

Sõjaõnn poolakatele ja rootslastele oli väga vahelduv. Kumb pool juhtus võitma, see maksis jälle rahvale kätte poolehoiu eest vaenlasele. Missuguseid raskeid aegu siis 1600 – 1603 aastate ümber üle elati, seda kuulsime juba eessõnas. Tartumaal kuulsamatest lahingutest oli Tartu linna äravõtmine rootslaste poolt 1625 aastal augusti kuus.

Rootsi sõjaväed Jakob de la Gardie ja Gustav Horni juhatusel liikusid Tartu peale Põhja poolt mööda praegust Narva (end. Peterburi) maanteed, lõivad lahinguid ja kogusivad sõjamehi ning söödavarustust. Ega siis ka Wirtsa küla puutumata ei jäänud. Kuid sellega saadi ka 1629 a. rahu 31 aastaks, s.o. 1656 aastani.

1629 a. algab kuulus hea Rootsi aeg. Sellajal oli Rehhe Jaani isa alles 10 aastane poisikene ja Rehhe Jaani vanaisa juba umbes 40 aastane mees, kui ta üldse neid raskeid aegu suutis nii vanaks üle elada ja mitte varem sõdurina kuskil lahingus, või rahuliku elanikuna vaenuliste vägade röövkäikude ajal ei langenud.

Rootsi valitsuse algul, kui sõjad olid lõppenud, siis alles nähti terves ulatuses seda viletsust ja vaimlise elu langust, mis maas valitses. Kui Liiwimaa superdent Herman Samson laskis koguduste seisukorda üle vaadata, siis leiti, et Tartumaal oli seisukord palju halvem, kui Tallinnamaal, kus juba varem Rootsi valitsus oli, olgugi, et ka seal sõjad üle käisid.

„Nagu tuli oli Vene ja Poola valitsus oma korraldustega ja alaliste sõdimistega üle maa käinud. Lausalt maalt oli ristiusk pea kadunud ja ainult mõnda katoliku usu välist kommet leiti siit ja sealt. Rahva Süda hoidis paganuse poole ja rahva elukombed ei tunnistanud ristiusku. Paiguti lapsi enam ei ristitud, armulaual ei käidud, naisi ei kositud vaid rööviti vana kombe kohaselt. Surnuid maeti pühadesse metsatukkadesse. Kirikud seisid varemetes, kiriku maade peal kasvas mets.”

Nii kirjeldati selleaegset elu ja seda tuli Rehhe Jaani isal ja vanaisal jälle uuesti üles ehitada aidata.

Mõisad ja talud olid tühjaks tapetud või katku kätte surnud. Tühjadesse kohtadesse rändavad Rootsist ja Soomest uued elanikud. Neid olle kõige rohkem rännanud just Tartu maakonda. Nii on 1638 aasta revisjoni järele siin sisserändajaid olnud 24. 7% elanikkudest.

„Kudina” nimetus on tuletud soome keelest ja tähendab kudujate küla. Nagu eelpool nägime, võib Wirtsa nimetus tulnud olla soome keele nimest „Virtasalu” (soome hääldatakse pehmelt = wirdasalu).

On täiesti võimalik, et just Rootsi aja algul tühjaks jäänud maaaladele siis Rootsist või Soomest elanikud sisse rännasivad ja nende hulgas ka Rehhe Jaani vanaisa oli. Need asutasivad Kudina küla ja Wirtsa talu. Mõlemad nimed on iseäralised ja kuskil mujal Eestis ette ei tule.

Kuulus Rootsi kuningas Gustav Adolf tegi kõik mis võimalik, et lõhutud elu uuesti üles ehitada ja luua ka seda, mida enne ei olnud, nimelt õiguslist korda ülemate ja alamate, rikaste ja vaeste vahel. Kirikud seatakse korda ja nende juurde luuakse koolid. Palamuse ja Kodawere kirikud on siin nurgas kõige vanemad. Nende nimed tulevad ette juba 1200 – 1300 aastate vahel, kus Tartu piiskopi maade piirisi tähendatakse.

Maarja-Magdaleena on aga uuem ja see on enne olnud Palamuse abi-kirikuks. Nüüd ehitatakse need uuesti ülesse. Iseäranis rõhku pannakse Palamuse, nagu peakiriku ilustamisele, mis on osalt kuni tänaseni säilinud.

1632 a. avatakse Tartus Ülikool, kus ka Eesti noormehed õppust võivad saada. Nii ärkab rahvas uuesti, kosub majanduslikult ja ka vaimselt. Kuid suures Rootsi riigis ei ole veelgi rahu, nimelt kestab kuulus 30-ne aastane Ususõda Saksamaal ja lõpeb 1648 aastal. Sellest sõjast võtsid osa ka Soome ja Eesti väeosad. On võimalik, et ka Rehhe Jaani isa sõdurina Saksamaal käis.

Niisuguses olukorras sündisid 1650 aastate ümber Rootsi kuninganna Kristiina valitsuse ajal

REHHE JAAN ja tema naine ELL.

1656 a. kui vanaisa juba surnud ja Rehhe Jaan umbes 5-6 aastane poisike, puhkeb peale 31 aastast rahu uuesti venelastega sõda. Rootsi kuninga (siis ka Eesti kuninga) Karl X aujärjele saamisel asub Vene tsaari Aleksei Mihailowitschi väejuht vürst Trubetskoi Tartu linna piirama ja võtab selle ära 12.okt. 1656 a.

Selle sõja ajal jällegi kannatas iseäranis Tartumaa ja suure Narva (Peteburgi) maantee piirkond, hulka arvatud siis ka Saare ja Kudina ümbruskond ühes Wirtsa külaga. Rehhe Jaan, nagu poisikene võis siis pääseda ainult peitmise teel kuhugi sohu või metsa.

Venelastega liitusid poolakad ja leedulased, kes tungisid lõuna poolt kuni Põltsamaani ja põletasid selle 1658 aastal. Samal aastal tehti venelastega rahu 3-e aasta peale, mille järele Tartumaa jälle Vene valitsuse alla jäi nagu 100 aasta eest enne seda Johan Hirmsa ajal.

Kuid see ei jäänud rahuks vaid sõda kestis edasi. Venelased tulid veelkord maad rüüstama Nashtshokini juhatusel, kuid pöörasid tühjalt tagasi, sest: „vahepeal oli katk omakord juba maa paljaks teinud, et ainult mõned üksikud loomad ilma karjaseta ümber uitasid. Vili põllult koristamata jäi ja külad surnu lõhnaga täidetud olid, sest surnuid ei jõutud matta.”

See Rootsi-Vene sõda oli võrdlemisi lühike – kõigest 5 aastat, kuid siiski väga vihane ja laastav iseäranis katku tõttu, mis selleaegsete sõdadega pea alati kaasas käis. Lõpuks 1661 aastal saadi Tartu jälle venelastest vabaks ja nüüd algas 40 aastane rikumata rahu ja kosumise aeg kuningas Kaarel XI valitsuse all.

Rehhe Jaan oli nüüd umbes 11. aastane poisikene ja tema edaspidine noorepõlve ja täismehe eluaeg sattus väga rahuliku ja majanduslise ning vaimlise tõusu ajajärku, mida võib nimetada kogu Rootsiaja õitse ajaks. Poliitiliselt oli siis Eesti pea sama vaba, kui teist korda umbes 200 aastat hiljem keisri Aleksander II ajal 1862 aastal.

Omavoli mõisnikudelt võeti ära, kohtud seati sisse ja talupoegadele anti enam-vähem kodaniku õigused, nagu see selleaegsete seaduste ja kommete järele üldse võimalik oli. Rootsi on ainukene riik vanade riikide hulgast, kelle talupojad alati vabad on olnuvad.

Juba 1630. aastal loodi laada ja turupäevad, kus maarahvas võis vabalt kaubelda. Tartu ja Tallinna gümnasiumites võisid ka Eesti lapsed õppida. Maad hinnati ära ja seati sisse kuulsad vakuraamatud, mille järele talude kohustused mõisnikke vastu kindlaks said määratud.

Rootsi riik võttis nüüd tagasi kõik mõisad, mis sõdade ja segaduste ajal mõisnikud ülekohtuselt omaks olid tunnistanud. Nii oli 1687 aastal Rootsi Krooni 5/6 maaomanik Liiwimaal. Nähtavasti olid siis ka Saare ja Kudina mõisad Rootsi Krooni käes, kes talusid õiglaselt maksustas.

Siis lauldi jälle rõõmsalt Wirtsa küla põldudel ja heinamaadel ning peeti pulmi ja pidusid hoogsamalt kui kunagi enne. 1688 aastal sündis Rehhe Jaanil ja tema naisel Ell´ul poeg Maddi.

Rehhe Jaan ja Ell nooruses elasid üle väga hea aja. Kuid nende elu lõpupäevad olid väga rasked, samuti kui vanaisadel ja vanematel 100 aastat tagasi, s.o. 1600 aastate ümber.

1689 aastast alates oli iga järgmise aasta lõikus halvem, kui eelmisel aastal, küll suure kuiva, küll vihma, väga varase tave või külma suve tõttu kuni 1696 aastani, kus nälg oma kõige suurema ulatuseni tõusis.

Nälg ei olnud mitte üksi Eestis, vaid üle terve Euroopa. Abi ei olnud kuskilt loota. Ainult 1696 aastal surid Pariisis nälga 92´000 inimest, s.o. ligi 1/3 elanikkudest. Ka Soome ajaloost on teada, et sellajal oli ühesugune nälg ja sellele järgnev katk kõigis Balti maades. Soome olla nendel nälja ja katku aastatel kaotanud omadest 450´000 elanikust umbes 150´000, milledest 100´000 inimest üksi 1696 a. nälga ja katku surid. Ega Eestigi õnnelikum ei olnud: elati ainult puulehtedest ja puukoortest.

1695 aastal on Jaani päevast kuini Mihkli päevani vihma sadanud. Rukist on lõigatud alles augsti lõpus. Kuid eelmise nälja aasta tõttu on vilja jõutud nii vähe külida, et ka hea lõikuse korral oleks ikkagi nälg tulnud.

1696 aastal on juba kõikjal teeveertel nälga surnud inimesi leitud – neid ei jõuta enam matta, kuhu keegi suri, sinna ta ka auku pandi, et katku levinemist piirata. Mõisnikkudel juba sellajal olid majad linnades, kuhu vilja tagavaraks koguti nälja ja sõja aegadeks. Linnad olid siis kindlused, kuhu sisse lasti ainult keda sooviti. Nälja aastate algul jätkus linnadel vanu tagavarasi, sest näljseid linna sisse ei lastud – need surid müüri taga, ehk kes jõudis rändas tagasi. Lõpuks nälgisid ka linnad.

Nii muutusid linna müüritagused väljad surnute laagriteks, samuti kui 100 aasta eest (1600 – 1603), siis tekkis katk, mis kõigile viletsusele nagu krooni pähe pani. Kuid siiski Rehhe Jaan ja tema 8 aastane poeg Maddi elasid selle raske aja üle.

Nälja aastaid oli 7 ja siis olid 3 aastat paremad. Kuid seemnevilja ja loomade puudusel ei suutnud need 3 aastat veel midagi oluliselt parandada kui juba 1700 aastal algas Suu Põhja Sõda, mis oma koledustega ei jäänud taha Johan Hirmsa aegsetest (1558 – 1582) sõdadest ja sellele järgnevatest katku ja nälja aegadest.

Kaarel XII pärast seda, kui ta 1700 aastal Narva lahingus Vene väed hävitas ja talve oli üle elanud Laiuse lossis umbes 30 km Wirtsa külast, kus võib-olla, ka Rehhe Jaan sõdurina teda on poja Maddi´ga nägi – läks oma võidurikka rügemendiga Poola maale teise vaenlase, kuninga Augusti vastu, jättes Eesti täiesti ilma kaitseta.

Seda aega kasutas Peeter Suur ja saatis oma väepealiku krahv Scheremetjewi eriliselt selleks otstarbeks tatarlastest moodustud vägedega Eesti maa-alasid rüüstama. Hävitamine ja laastamine kestis ligi 2 aastat (1702 – 1703). Siis tapeti kõik, mis elusalt kätte juhtus ja põletati, mis iganes põles, sest Peeter ei uskunud siis veel, et tema selle maa omanikuks jääb. Väiksed Rootsi sõjaväe salgad asusid kindlustes ja ei suutnud ülekaalus olevat vaenlast takistada.

Laastamine oli nii põhjalik, et kui Vene väed arvasid oma ülesande olema täidetud ja tagasi läksivad, siis krahv Scheremetjew võis Peeter Suurele raporteerida, et „Eesti ega Liiwimaal enam ükski kukk ei laula”.

1704 aastal vallutasid venelased juba Tartu linna ja ka Tartu ümbruskonna. Scheremetjewi vägede röövkäigu ja Tartu vallutamise ajal hävitati ka Wirtsa küla Saare ja Kudina mõisad kui ka Maarja-Magdaleena ja Palamuse kirikud. Kirikud olla siiski võrdlemisi vähem kannatanud, sest neid olla kasutatud ratsaväe korteriteks. Selles ajast on pärit ka Aruküla Kirbu talu maa peal olev „Rootsi sõja” matuse paik, umbes 1 km. Wirtsa talust põhja poole.

Rehhe Jaani perekond elas ka selle raske aja üle, peites ennast kuhugile sohhu või rappa. Saare metsa veeres rabas umbes 1 km. lõuna poole Wirtsa külast asub „Rootsi kink”, mis oma nime olevat saanud Rootsi sõja aegsest peidu paigast. On täiesti võimalik, et Rehhe Jaani perekond seal ühes teiste Wirtsa küla elanikkudega krahv Scheremetjewi tatari väesalkade hävitusest pääsesid.

Rehhe Jaan ise oli vist sellajal ühes oma kuninga Kaarli XII vägedega Poolas, kuningas Augusti vastu sõdimas. Narva lahingus 1700 aastal on osa võtnud enamjaolt Harju- ja Virumaa mehed, kuid on võimalik, et siin on ka Rehhe Jaan võitles.

Kui teda mõni ime ei päästnud, siis olles Kaarel XII alalõpmata sõjade sõdur, langes ta vististi kuskil Narva, Poola, Taani või koguni Lõuna-Venemaa Poltawa lahingu väljadel, ehk võis ühes oma kuningaga sattuda koguni Türgimaale ja sealt tagasi Rootsi ja Taani.

algusesse

II.

REHHE JAANI MADDI 1688 – 1738

REHHE KAI 1690 – 1747

Rehhe Jaani lastest tunneme ainult ühte poega – Rehhe Jaani Maddi´t – Jürgensonide esivanemat, kes on sündinud 1688 aastal ja surnud 05. jaan. 1738 a. Rehhe talu peremehena.

Tema naine Kai on sündinud umbes 1690 a. ja surnud umbes 1747 a. Nemad mõlemad on maetud Maarja-Magdaleena kirikus. Rehhe Jaani Maddi ja Kai oled viimased Jürgensonide liini esivanemad, kes olid sündinud Rootsi riigi kodanikkudena.

Maddi oli veel 2-he aastane laps, kui algasid suured ikaldused ja nälja aastad, ja mis jõudsid oma haripunkti 1696 aastal, kui Maddi oli 8 aastane. 12-ne aastase poisikesena näeb ta algavat Suurt Põhja Sõda kõige oma koledustega , nagu Rehhe Jaani eluloost seda juba kuulsime. Kui Rootsi väed 1704 aastal lahkusid jäädavalt Tartu ümbrusest, siis oli Maddi alles 16-ne aastane poisikene ja oma nooruse tõttu võid ta pääseda sõjaväe teenistusest.

Nii oli Rehhe Jaani Maddi ja tema naise Kai nooruspõlv täis nälga, sõjakoledusi ja viletsust. Vähegi korralikum elu võis alata alles peale rahu tegemist 1721 aastal. Peale selle juba ehitati lõplikult üles Wirtsa küla, Saare ja Kudina mõisad ning 1727 aastal ka Maarja-Magdaleena kirik. Palamuse kirik on oma tegevust alanud 12 aastat hiljem, nimelt 1739 aastal – Kodawere kõige vanem kiriku raamat on alustud juba 1725 aastal.

Rehhe Jaani Maddi on olnud sellajal (umbes 200 aastat tagasi) jõukamaid ja edukamaid Wirtsa küla peremehi. Tema lastel on alati palju rohkem ristivanemaid, kui teistel. Tema on perekondlikult läbi käinud Saare mõisa valitsejaga M. Creutzbergs´iga, tema laste ristivanemateks on olnud õpetaja pr. Cathrine Elisabeth Schmid. Poeg Ellias kosis Maarja-Magdaleena kõrtsmiku tütre. Paistab ka, et tema külalisteks on olnud ümberkaudsed kõrtsmikud ja möldrid, kes sellajal jõukamad mehed olid.

Teiseks jõukamaks ja edukamaks meheks on Wirtsa külas olnud Marka Jaan – tema sõbraks on olnud Kudina mõisa valitseja Herman Deetloff ja laste ristivanemateks on olnud ka õpetaja pr. Schid. Marka Jaanil ja tema naisel Leeni´l on olnud kokku 12 last.

Rehhe Jaani Maddi ja Marka Jaan on omavahel olnud vististi lähidalt sugulased või suured sõbrad, sest kõigi nende lastel on nad vastastikku olnud ristivanemateks. Kuid keegi nende lastest ei ole abiellunud vastastikku, mis laseb oletada lähidalt sugulust – või olid nad koguni vennad.

Kellega Rehhe Jaani Maddi veel läbi käis, näeme tema laste vaderite nimekirjast nimelt: Neddawere Ellias, Mardi Ado, Ellts-Puusepa Jaani naine, Weio Mihkel ja tema naine Ell, Marie – Köstri Reino naine, Möldri Jaan, Kubja Antso Jaan, Aidiko Jüri ja tema naine Marrie, Sepa Jüri, Tõntso Ado, Peetso Jaan ja naine Leen.

Wirtsa külas tulevad siis ette ainult 4 talu nimetused: Rehhe, Marka, Kubja (pärastine Antso) ja Möldri.

1730 aastate ümber on Saare mõisa omanikuks Wilhelm von Bock. Kudina mõisa omanikuks Otto Magnus von Stackelberg. Maarja-Magdaleena kiriku õpetajaks on Loius Christian Schmid, kes oma ametit on pidanud suure hoole ja armastuseda kuni 1752 aastani ja kes on olnud Maarja Magdaleena kiriku üles ehitajaks.

Kiriku raamatu juures olevast joonistusest paistab, et pärast Põhja Sõda üles ehitud kirikul on olnud mõlemil pool 3 kõrget Gooti-stiilis terava võlviga akent ja madal, kuid terav torn – vististi puust. Paistab nagu oleks sõjas hävinud ainult puust osad, kuna kivist seinad on jäänud püsti, mida on remonteeritud ja puust osad uuesti üles ehitatud.

Kirik on asunud samas kohas kus praegune uus kirik. Õpetaja elumaja on seal, kus praegune vana puust maja. Kõrts on asunud Kudina ja nüüdse surnuaia poole pöörava tee paremal pool nurgas. Rohkem ehitusi ei ole joonistusel märgitud.

Kiriklikkudest toimingutest paistab, et kohe pärast sõda tulevad ette peamiselt need külad, mis asuvad kaugemal metsades, näiteks: Oddiwere, Ruskawere, Jõewald, Wirtsa, Kaitsemõisa – kuna kiriku lähedal asuvad pärastised suured külad, nagu Kassemaa, Kõrenduse, Vaidawere ja Kaiawere tulevad ette õige harva.

On tõenäolik, et kirik tõmbas rüüstavate väesalkade tähelepanu enda juurde ja nii kannatasid seal lähedal olevad külad rohkem, kui teised, mis kaugel asusivad. Suured Põhja Sõja järeldused olid väga rasked, kuid sellega said Eesti külad ja linnad rahu, mis kestis üle 200 aasta. Järgmist sõda Eesti pinnal näevad alles Rehhe Jaani Maddi´se 5-s ja 6-es põlv 1918 aastal.

Kui praegused põllumehed tihti arvavad, et „ennevanast” on parem ilmastik olnud kui nüüd, siis nad eksivad. Segadusi ilmastikus on ennemalt veel rohkem olnud, samuti ka küllalt gripi ja influenza haigusi, kuid siis – ei hädatsetud nii valjusti. Nii näeme Maarja-Magdaleena kiriku raamatust:

1727 aastal oli suur ikalduse aasta. Sügis tuli õige vara ja külm talv algas juba novembris. Detsembri esimesel päeval läks sama soojaks kui suvel. Kell 5 hommikul on olnud kõva pikne, mis on kestnud terve päeva. Suvised ilmad olid kestnud 14 päeva. Selle järele tulnud järsku jälle kõva talv, mis on hävitanud sellegi talivilja natukese, mis mõnes kohas varase sügise peale vaatamata külida on suudetud.

1730 aastal on olnud suur põud, mis viljasi ei ole üldse lasknud idanedagi.

1731 aasta suvi on olnud jälle külm ja vihmane ning septembri esimestes päevades on talv maha tulnud.

1735 aastal on varane ja kuiv suvi, nii et Jaanipäeval on rukist lõigatud.

1736 aasta veebruari kuus on olnud „väga kõva külm, mis veel 3 kraadi külmem oli, kui Suurel Talvel”. Suure Talve all on mõeldud 1709 aasta talve, millal muuseas ka Rootsi Kaarel XII sõjavägi Lõuna Venemaal enne Poltawa lahingut osalt külma läbi hävines ja mis tõi ka lahingu kaotuse. Selle 1736 aasta külma tõttu on tekkinud palavik, mis 2-he kuu jooksul Maarja-Magdaleena kihelkonnas üksi 40 inimest on surmanud.

Rehhe Jaani Maddi´l ja Kai´l on olnud 10 last:

1) Maddi – Jürgensonide esivanem, keda on kutsutud Rehhe Jaani Maddi Maddi, Maddi Maddi ja Wirstsa Maddi. Tema on elanud umbes 1710 – 1770 a.

2) Marrie – sündinud 1713 aastal. Mehele läinud 09. nov. 1733 aastal Suka Tooma pojale Maddile (Süwalepast).

3) Kai – sündinud 1715 aastal. Mehele läinud 04. jaan. 1736 aastal Tido Tõntso pojale Adole (Jõewallast).

4) Ell – sündinud 1718 aastal. Mehele läinud 01. jaan. 1740 aastal Nurga Reino pojale Jürrile (Maarlast).

5) Rein (Maddi Rein) – sündinud 1723 aastal. Temal on olnud naine Krõõt ja kaks last:

1) Märt – sündinud 31. okt. 1745, surnud 24. juuli 1747

2) Kai – sündinud 10. juulil 1749 aastal

6) Leena – sündinud 1725 aastal ja leeris käinud 1743 aastal

7) Ellias (Wirtsa Ellias) – sündinud 18.okt. 1727 aastal. Tema on 24.jaan. 1750 aastal abiellunud Maarja-Magdaleena kirikus köstri tütrega Kaddre-Maria´ga. Neil on olnud 3 poega ja 2 tütart:

1) Tõnnu – sündinud 1752 aastal. Tema on Wirtsa küla Rätsepa talu asutaja.

2) Jaan – sündinud 1769 aastal. Poeg Jaan on hiljem võtnud ka Jürgensoni nime. Temal oli poeg Jürri Jürgenson (sündinid 1796 aastal) ja Märt Jürgenson (sündinud 1811 aastal).

3) Kaarel – sündinud 1754 aastal.

4) Ann – sündinud 1750 aastal.

5) Leen – sündinud 1764 aastal.

8) Ann – sündinud 02. juuni 1729 aastal.

9) Liiso – sündinud 01. apr. 1732 aastal.

10) Jürri (Wirtsa Jürri) – kes on Waidawere ja Kaiawere Jürgensonide esivanem. Sündinud 1733 aastal. Temal on olnud naine Tina. Nende perekonna üle on eraldi tabel.

algusesse

III.

WIRTSA MADDI 1710 – 1770

WIRTSA MARIE 1714 – 1780

Rehhe Jaani Maddi vanema poja – Jürgensonide esivanema – nimi on olnud ka Maddi. Kiriku raamatutes, mis sellajal rahva poolt tarvitud nimetusi edasi andsid, on alguses tähendanud: Rehhe Jaani Maddi Maddi, näiteks poja Ado ristimise ajal. Aja jooksul on see nimi muutunud Maddi Maddi´ks, lõpuks Wirtsa Maddi´ks.

Nii 20-30 aasta jooksul kaob Rehhe talu nimetus, selle asemele tekib Maddi ja siis Wirtsa. Wirtsa paistab olema see õige ürgvana nimetus ja uuesti ülesvõetud nähtavasti esimese veneaegse revisjoni ajal mõisa raamatute järel umbes 1765 aastal.

Rahva suus on aga „Maddi” talu nimetuse tema vana peremeest Rehhe Jaani Maddi ja Wirtsa Maddi mälestuseks edasikestnud kuni praeguse ajani, s.o. umbes 200 aasta kestvusel.

Wirtsa Maddi ja tema naine Marie on sündinuvad Suure Põhja Sõja viimastel aastatel, sellajal kui kiriku raamatuid veel ei hakatud uuesti pidama. Surnud on nemad ka ajajärgul, kus pärast kohusetruu õpetaja Schmidi surma Maarja-Magdaleena kirikus uued õpetajad tihti vahetusid ja keegi ei hoolinud raamatute pidamisest, mis selleaegses kiriku visitatsiooni protokollis ka tähendud on. Nii ei tea nende esivanemate täpset sünni ega surma aega. Kaudsete andmete varal võib arvata, et Maddi elas umbes 1710 – 1770 ja Marie 1714 – 1780.

Wirtsa Maddi ja Marie lapsepõlv oli Suure Põhja Sõja ajal, kus ümberringi valitses viletsus, katk ja nälg. Puudusid kirik ja kool. Kasvatust ja haridust võisid nad saada ainult kodust. Missugune „kodu” siis võis olla, kui 21 aastat perakute metsik sõda kestis, seda kuulsime juba tema isa ja vanaisa Põhja Sõja aegsest eluloo kirjeldusest.

Täisealiseks saades oli elu välispidiselt rahulik, terve töö oli sihitud sõjaaegadel lagunenud ja hävinenud elu üles ehitamisele oma vanemate kodus. Kuid see töö oli raske füüsiliselt, kui ka moraalselt. Ajad olivad põhjalikult muutunuvad.

Kui veel Rehhe Jaani Maddi ajal endine hea kord nagu vana hooga alguses edasi kestis, siis Wirtsa Maddi ajal oli see kõik juba kadunud. Endised Rootsi aegsed vaba talurahva õigused kärbitakse või muudetakse täielikult ja mõisnikud – selleaegne valitsev kiht – talitavad oma äranägemise järele nende eesõiguste alusel, mida nad Vene keisrilt Peeter Suurelt Põhja Sõja ajal maa allaandmisel endale välja kauplesid ja mida keiser siis ka meeleldi lubas, sest sõja käik ei olnud temal lõplikult teada ja tarvis oli muretseda kohalike võimumeeste poolehoidu.

Igasugused õigused ja eesõigused olid siis juba ette ära kaubeldud, kui Balti mõisnikkude volinik Johan Reinhold Patkul Riigi äraandjana Rootsi ja Vene vahel sõda välja kutsus, et Balti maid Vene riigi alla viia ja nii rohkem omavoli ja võimu saada, mida Rootsi vabameelne riigikord ei lubanud. Patkul hukati küll, nagu riigi äraandja, kuid tema siht oli saavutatud.

Vene keisrite hoovkonnas mängisid Balti mõisnikud juba siis suurt osa ja nii läks neil korda veel keisrinnade Katarina I ja Elisabethi ajal uusi õigusi juurde muretseda, sest Vene sisemaal olid talurahva õigused veel vähemad, kui siin. Nii aegajalt kadusid lõplikult kõik jäljed Rootsi vabameelsest riigikorrast ning talurahva ja mõisnikkude vahekord muutus päev-päevalt halvemaks.

Talurahva õigusline kord langes väga madalale juba Ordu aja lõpul 1500 – 1560 aastatel. Seda halvendas veel alaliste sõdade ajajärk 1558 – 1629 aastatel. Siis tuli Rootsi ajal suur vaimline ja majanduslik tõus, mis lõppes Suure Põhja Sõjaga. Nüüd algas uuesti jõukuse ja õigluse järsk langus, mis jõudis kõige sügavamale 1740 – 1765 aastatel kuni keisrinna Katarina II valitsuse alguseni. Siit peale algas väga aeglane, kuid siiski järk-järguline tõus 100 aasta jooksul kuni 1862 aastani, millal uuema aja õigused maksma hakkavad.

Wirtsa Maddi ja Marie eluaeg 1710 – 1770 aasta oli õigusliselt ja ka majandusliselt kõige pimedam ajajärk, kus maksid vanad sõnad: kelle vägi – selle õigus, kelle kukkur – selle kohus. Ka talu peremees ei olnud siis omas kodus täielik peremees.

Wirtsa Maddi ajal hakkavad tekkima suured mõisad ja karjamõisad. Mõisnikud igasuguste ettekäänetega võtsid paremad külamaad ära ja sundisid talusid uusi maid endale üles harima, samuti kui Ordu ajal enne Rootsi valitsust. Niisugune mõisate loomine kestab kuni 1804 aastani. Üksikud juhtumised tulevad siiski ette 1820 – 1845 aastate vahel.

Nii kaob Peetsowälja küla 1760 aastate ümber ja samal ajal tuleb ka esimest korda ette nimetus „Saare vanamõisa”. Tähendab, et siis oli loodud ka juba Saare uusmõisa.

Pärast suurt katku 1752 aastal, kui külad pooleldi tööinimestele tühjaks jäid ja ei suudetud tähtajaks korralikult kümnist ära maksta, ega tegusid teha. Siis protokolliti lihtsalt, et „võlgade katteks võtab mõis küla maad ära”. Nähtavasti nii tekkisid ka suur Kudina mõisa ja Saare uusmõisa ja Rahhiwere karjamõisa. Wirtsa talu ja Wirtsa küla jäid puutumata.

Sellajal mõis ise tööinimesi ei pidanud, kõik töö tegid talu sulased või teomehed, keda talu peremehed pidid tasuta andma ühes oma hobustega ja tööriistadega. Peale töörahva ja hobuste andmise tuli veel igasuguste maksude arvel mõisale anda veel ka talus kasvatatud vilja ja igasuguseid muid saadusi, nagu: rukis, otre, kaeru, humalaid, kanepit, linast lõnga, võid, mune, kanu, hanesid, lambaid, heinu, puid, kotta, loomalõnga, pütta ja lisaks kõigile ka veel raha.

Endised Rootsi aegsed vakuraamatud, mille järele talude maksud olid kindlaks määratud, tunnistatakse maksvusetuks ja mõisad määrasid maksusi ja uusi kohustusi oma äranägemise järele. Mõisade maksude kõrval olid ka veel kiriku maksud samasuguse nimestiku järgele, lisaks veel kroonu küüdid, sõjaväe veod, kroonu palgiveod j.n.e.

Ei ole enam lastel pikki ristivanemate nimekirjasid, nagu Rehhe Jaani Maddi ajal. Kiriku raamatutes juba 1750 aasta ümber ei ole enam esimesel kohal küla ja talu nimetus vaid igale poole tekib mõisa nimetus esimesele kohale. Kõik on seotud mõisaga ja mõis muutub nagu iseseisvaks riigiks oma maksude, õiguse ja kohtuga.

Wirtsa Maddi ja Marie elu ei olnud kerge, olgugi, et nad talu pererahvas olid. Need rasked ajad kajastuvad veel kaua vanades rahvalauludes. Kuis samad rahvalaulud tõendavad ka, et raskustele vaatamata leiti ka siiski aega ja võimalusi pidusi, pulmi ja pühi rõõmsalt ja lõbusalt mööda saata.

21 aastane Põhja Sõda ühes nälja ja katku ajaga oli teinud terve inimpõlve väga karmiks ja metsikuks, kõik – rikkad ja vaesed, mõisnikud ja talupojad. Wirtsa Maddi ja Marie eluaeg oli ka vaimliselt pimedamatest ajajärkudest. Kuid samal ajal hakkasid jälle ka esinema vaimlise elu tulukesed siin-seal uuesti pilkuma.

1739 aastal ilmus trükist esimene eesti keelne Piibel, mida tõlkis Jüri kiriku õpetaja Anton thor Helle. Hakati korda seadma sõjaajal lagunenud ja hävinenud kirikuid ja koolimaju. Selleaegne haridus levines peamiselt kiriku ja usuõpetuse kaudu mujal maailmas, samuti ka meil. Väga tähtsat osa hariduse alal sellajal mängisid Eestis „Wennaste kogudused”, kes ilmusid siia juba 1729 aastal. Koguduse asutaja krahv Zinzendorf Saksamaal käis ka ise Eestis.

Wennaste kogudused huvitasid talurahvast Piibli lugemisega ja ühes sellega ka üldse kirjaoskusega: palvemajad võimaldasid inimestel omavahel koos käia ja nii arendada seltskondliku elu ja ühistunnet.

See aga ei olnud kooskõlas selleaegsete võimumeeste kavadega. Iseäranis pahandas mõisnikke see, et Ühenduses Wennaste Koguduse karskete õpetustega vähenes kõrtsite viinamüük. Wennaste Koguduste töö oli nii viljakas, et see mõisnikke ärevile ajas ja nad 1743 aastal kogudused ajutiselt kinni lasid panna ja krahv Zinzendorfi enda ühes tähtsamate tegeleastega Riias vangistasid.

Mõne aasta pärast kiriku õpetajate kui ka edukamate mõisnikkude soovitusel antakse Wennaste Kogudusele jälle tegutsemise võimalus, olgugi et juba väga piiratud kujul, sellel on siiski talurahva arenemisel ka tulevikus suur tähtsus.

Wirtsa Maddi, nagu talu peremehe elu-olu oli ärarippuv muuseas ka ilmastikust, sellepärast on huvitav ka siin meele tuletuda Maarja-Magdaleena õpetaja Schmidi tähelepanekuid selleaegsest ilmastikust ja looduse nähtustest, nimelt:

1739 aastal oli väga varajane ja külm talv, nii et sügisel kõik vili on lume alla jäänud.

1742 aastal veebruari kuus on nähtud väga suurt sabaga tähte, mis on põhjast hommiku poole liikunud.

1743 aasta 8 veebruaril on kell 7 õhtul terve taeva veer valgeks läinud. Paar tundi pealse selle on alganud väga kõva pikne, mis on kestnud vahetpidamata 2 päeva. Pärast seda on veel mõni päev kestnud sula ja soe ilm „samuti nagu 1727 aastal”.

1744 aasta veebruari kuus on jälle nähtud suurt sabaga tähte.

1749 aastal on alganud Eestis suur katk, mis on kestnud koguni 1751 aastani. Katk on olnud mõnikord nii äge, et õpetaja Scmid ei ole suutnud surnuid matta ega nende surma registreerida.

Wirtsa Marie nime ettetulek kaob kiriku raamatutest järsku 1751 aastaga. On võimalik, et ka tema katku kätte enneaegselt suri, jättes maha alaealisi lapsi. Wirtsa Maddi nimi tuleb viimast korda ette 10. okt. 1770 aastal, kus ta Waidawere Klause Jani Maddi ja tema naise Mali poja Marti ristiisaks on.

Wirtsa Maddi´l ja Marie´l on olnud 9 last

1) Jaan – sündinud 02. veeb. 1735 aastal. Tema järeltulija on Wirtsa Mihkel, kes elas umbes 1755 – 1800 aastatel. Mihkli poeg oli Jürri Jürgenson – sündinud 1778 aastal, kes pidas Rahiwere kõrtsit 1826 – 1834. Temal ja naisel Leenil sündis tütar 1804 aastal nimega Sophie.

2) Ado (Wirtsa Ado) – sündinud 22. jaan. 1737 aastal, surnud 11. jaan. 1783 aastal. Tema on minu Jürgensonide liini esivanem.

3) Tõnnu – sündinud 11. jaan. 1739 aastal, surnud 15. jaan. samal aastal.

4) Marrie – sündinud 02. mai 1740

5) Jürri – sündinud 08. apr. 1742 aastal, surnud 05. apr. 1743 aastal.

6) Leen – sündinud 11. jaan. 1744 aastal, surnud 28. mail 1745 aastal

7) Ello – sündinud 14. jaan. 1746 aastal

8) Leen – sündinud 06. apr. 1749 aastal

9) Liiso – sündinud 11. sept. 1751 aastal

Kellega Wirtsa Maddi ja Marrie läbi käisivad näeme laste ristivanemate nimekirjast.

Poja Ado (Wirtsa Ado) ristivanemateks on olnuvad: Sepa Jüri, Tõntso Ado ja Leen – Petse Jaane naine.

Teistel lastel on olnuvad: Andres Maarja Köstre poeg, Möldre Jaan, Kubja-Antso Jaan, Leen Marka Jaani naine, Marrie Aidniko Jurri naine, Köster Andres, Tõntso Ado, Köstri Juhan.

Suuremaks sõbraks paistab temal olema olnud, väljaspool oma küla rahvast, Maarja Köster ja Tõntso Ado.

algusesse

IV.

WIRTSA ADO 1737 – 1783

WIRTSA MARRIE 1733 – 1803

Pärast Wirtsa Maddi surma läks Wirtsa talu tema teise poja Ado kätte, kes on minu Jürgenosnide liini esivanem.

Wirtsa Ado on sündinud 22. jaan. 1737 aastal ja surnud Wirtsa talu peremehena 15. jaan. 1783 aastal. Tema naine Marrie – ühenimeline oma ämma Wirtsa Maddi naisega – on sündinud 1733 aastal ja surnud 12. veeb. 1803 aastal. Nemad mõlemad on maetud Maarja-Magdaleena surnuaiale.

Wirtsa Ado ja Marrie lapsepõlv ja noorusaeg on ilma suurte sündmusteta. Elu on hall ja raske ning seda ilustavad ja elustavad ainult pidud, pulmad ja suured pühad, kus külarahvaga läbi käiakse ja aega lõbusalt mööda saadetakse.

1741 aastal on jälle Rootsi – Vene sõda, kuid see on võrdlemisi väike ja lähinguid lüüakse ainult Soome pinnal ilma suuremate tagajärgedata. Kannatab selle all ainult Soome vennasrahvas. Balti mõisinikud suutsid seda siis nii korraldada, et suuri sõjameeste rekruteerimisi siin ei toimetatud.

Samuti väheste inimeste kaotustega siit-nurgast möödus suur Vene – Türgi sõda 1770 aastatel kuulsa kindral Suwoorowi juhatusel.

Wirtsa Ado ja Marrie aegne maaelu pilt oli üldiselt pea sarnane Wirtsa Maddi omale, kuid siiski on juba mõned muudatused. Kirikud ja koolid on juba lõplikult korda seatud, samuti ka mõisad ja talud. Põllud saavad korralikult haritud ja need annavad ka juba paremat saaki. Eestit loeti siis viljakaks maaks, alates juba Rootsi ajast. Nystadti rahulepingus kauples Rootsi 1721 aastal omale õiguse Balti maadelt vilja sisse vedada 50´000 taalri eest aastas. Vilja veeti siit välja ka Saksa- ja Venemaale. Suurema osa vilja kasvatas küll mõis, kuid ainult talude tööjõuga. Ka talude maksud õiendati siis suuremalt osalt viljaga.

Teed on hästi korda seatud, neid mööda liiguvad suured voorid viljaga ja linadega Riiga, Pärnu, Tallinna ja Peterburgi. Iseäranis hästi on tehtud Peterburgi (nüüdne Narva) maantee, mille kaudu üle Riia peetakse ühendust Peterburgiga uue suure Vene riigi pealinna ja Lääne-Euroopa vahel. Seda teed mööda sõidavad kõrged isikud toredates tõldades ühes ratsasaatjatega Saare mõisast mööda, vahetavad hobuseid ja söövad ise ja puhkavad Torma ja Igawere postijaamades, mis tänini veel on säilinud.

Need kõrged ja kauged külalised näevad rahvast ja rahvas neid. Need on esimesed Lääne-Euroopa kultuuri, vabaduse ja hariduse pääsuksed kes ka siia kevadet toovad.

Seda teed mööda sõidab ka noor kena ja tark keisrinna Katariina II, kes näeb ilusaid ja jõukaid mõisaid – see rõõmustab teda. Kuid sealsamas rikub ta meeleolu ja puudutab ta kaastundmust talurahva halb ja õigluseta seisukord, võrreldes Lääne-Euroopaga.

Sellest ajast pärit on vist ka jutt Katariina kaskedest Pataste mäel umbes 15 km. lõunapool Wirtsa külast, kus noorel keisrinnal suvel suure kuumaga tulnud oodata tõlla parandust suurel lagedal väljal. Talumehed kaastundmusest „suurele tundmata saks prouale” toonuvad metsast kaski päikese varjuks. See lage varjuta koht ja vaeste talumeeste tähelepanu liigutanud väga keisrinnad ja ta lasknud talumeestele maksta ja teinud korralduse, et mäele saaks istutud kased ja nende eest hoolitsetaks, et need kunagi ei kaoks. Nendest kaskedest on mõned veel praegugi elus.

Nendel selleaegsetel pealtnäha väikestel romantilistel juhtumistel Peterburi maanteel olid siiski suured järeldused, kus ka Pataste kased võisid suurt osa mängida. Wirtsa Ado ja Marrie eluajal sündis see suur pööre, kus Lääne-Euroopa talurahva surumine „allapoole” lõppes ja hakkas kerkimine „ülespoole”. See tõusmine ulatas otsaga ka meile. Algab kuulus 100 aastane tõusu ajajärk 1765 – 1865 aastatel.

Noor keisrinna Katariina II tutvunedes oma reisudel Eesti kui ka teiste Balti maade talurahva ebaõiglase seisukorraga, laseb 1765 aastal Liiwimaa kindral-kuberneril Browne´il nõuda Liivi maapäeval talurahva põlve kergendust Lääne-Euroopa eeskujul, mis ka osalt täidetud saab maksude piiramise ja kindlaks määramise teel, et üksikute ebaõiglaste mõisnikkude omavoli taltsutada.

1777 aastaks on talupoegadel juba julgust ise nõudmas ja kaebamas käia. Sell aastal nõuab kuberner juba teistkord uuenduste läbi viimist. 1783 aastal muudetakse juba sügavamalt valitsemisviisi. Keisriproua Katariina II käsul pandakse maksma Maavalitsuse Korraldus (Statthalterschafts – Verfassung), mille järele endiste sillakohtute asemele seatakse ülem-maakohtud, kuhu kutsutakse ka kaks talupoega liikmeteks. Sellest ajast peale hakkavad talupojad juba isiklikult kohtumõistmisest osa võtma kõrvuti mõisnikkudega. Poliitilise surve vähenemisega hakkab kasvama ka talurahva jõukus ja haridus

Wirtsa Adoga ühel ajal on Wirtsa talus oma perekondadega ka Ado isa vennad – Wirtsa Jürri ja Wirtsa Ellias ning viimase poeg Tõnnu.

1775 aastate ümber tekib Wirtsa külla uus Rätsepa talu. Tema peremees Tönnu näikse olema Wirtsa Ellia poeg, s.o. Wirtsa Maddi vennapoeg. Wirtsa Ellias kosis omalajal nagu eelpool kirjeldud Maarja-Magdaleena köstri tütre ja paistab, et ta on olnud käsitööline. On võimalik, et Ellias ja tema poeg Tõnnu olid rätsepad ja sealt tekkis „Rätsepa” talu, mis on suure Wirtsa talu küllest ära eraldud. Alguses on see uus talu väike olnud ja alles hiljem on sellele n.n. „kvoote” maid juurde antud ja nii praegune täistalu loodud.

Maarja-Magdaleena kohusetruu õpetaja Schmid on surnud ja ühes temaga lõpevad ka huvitavad märkused selleaegsest ilmastikust ja loodusnähetest. Tema viimane märkus on, et 1755 aastal oli Eesti, kui ka mujal Euroopas väga külm ja pikk talv, mis suurt kahju sünnitas. Külm olla siis veel kõvem olnud, kui „1709 aastal ja 1736 aastal”.

Wirtsa Ado´l ja tema naisel Marrie´l on olnud 7 last:

4 poega ja 3 tütart, nimelt:

1) Jurry Jürgenson – kes elas 1769 – 1805 aastani. Temal olnud naine Ann, kes elas 1767 – 1800 aastani. Nende lastest ei ole midagi teada ja neid vist ei olnudki, sest naine Ann on surnud enneaegse sünnituse juures.

2) Kadri – sündinud 22. apr. 1770 aastal. Tema elulugu ei ole selgunud.

3) Maddis Jürgenson – kes elas 1773 – 1819 aastani. Tema on minu vana-vanaisa.

4) Indrik - 12. juuli 1774 aastal. Tema elulugu ei ole selgunud.

5) Ann – sündinud 06. sept. 1775 aastal. Tema elulugu ei ole selgunud.

6) Jahn – sündinud 04. mail 1778 aastal. Tema on surnud 1796 aastal ilma lasteta.

7) Maddli – sündinud 16. veeb. 1780 aastal. Tema elulugu ei ole selgunud.

Wirtsa Ado ja Marrie sugulaste ja sõpradega tutvumine nende laste ristivanemate nimekirjast. Sealt näeme, et poja Jaani vaderiteks on olnud: 1) Rebase Jaani poeg Mihkel, Palamuselt; 2) Peetso Jaani poeg Jüri; 3) Wirtsa Tönnu naine Ann. Indriko vaderiteks on : 1) Marka Jürri poeg Tönnu, 2) Parve Maddi poeg Tönnu, 3) Wirtsa Jürri naine Tina. Maddli vaderiteks on: 1) Möldri Tönnu lesk Madli, 2) Õimu Tooma naine Els, 3) Puusta Tido poeg Jürri Palamuselt. Anne vaderiteks on: 1) Parwe Jaani naine Marri, 2) Puusta Maddise naine Marri Palamuselt, 3) Wirtsa Anso Jürri.

Wirtsa Adoga ühel ajal elawad ka juba teised tuntud esivanemad, nagu:

Mukkiste Mihkel – Kulmuweres umbes 8 km Wirtsa külast lõuna-hommiku poole. Tema elas 1738 – 1798 aasta;

Labbo Mihkel ja naine Marri – Kaiaweres, umber 15 km Wirtsa külast lõuna pool. Labbo Mihkel elas umbes 1740 – 1800 aastal. Nemad on Labbo Jüri vanemad ja ühed Kymmenthalide liini esivanemad.

Wirtsa Ado ja Marriega lõpeb nõnda nimetatud vana aeg, kus kõik olid seotud mõisaga ja ka taluga ja kus nimede üheks osaks oli talu või isa nimi.

algusesse

MADDIS JÜRGENSON 1772 – 1819

LIESO JÜRGENSON 1776 – 1840

Jürgensonide esivanemate liini jätkab Wirtsa Ado teine poeg Maddis ja tema naine Lieso.

Maddis on elanud 1772 (1773) – 1819 aastal ja Lieso 1776 – 1840 aastal. Maddise sünni ja surma aasta arvud on leitud 1811 ja 1826 aasta revisioni lehtedelt. Maarja-Magdaleena kiriku raamatutest 1769 – 1782 aastani tema sünni ja ristimise registreerimist leida ei ole.

Leiso sünni aasta on teada ka ainult revisjoni lehtede järgele. Tema on pärit Rannamõisast ja tema sünniaega võib leida Koddawere kiriku raamatust, mida aga seni ei ole veel uuritud. Tema surma aasta ei ole täpselt teada ja see on ligikaudu kindlaks määratud.

Pärast Wirtsa Ado surma 1783 aastal jäid Wirtsa tallu järele alaealised lapsed: Jürri – 14 aastane, Kardi – 13 aastane, Maddis – 10 aastane, Indrik – 9 aastane, Ann – 7 aastana, Jahn – 5 aastane ja Maddli - 3 aastane. Lesel, emal Marril, on aidanud siis talu pidada tema sugulased Wirtsa Jürri (Ado isa vend) ja selle poeg Märt.

Selleaegne elu oli karm ja arusaadavalt pidi siis ka nii noorelt ilma isata jäänud Maddis ja ka tema noorte vendade ja õdede elu raske olema. 1796 aastal sureb noorem vend Jahn. 1800 aasta ümber hakkab talu pidama vanem vend Jürri ja tema kõrval elab siis ka veel vana Wirtsa Jürri poeg Märt – pärastine Nolgo Märt.

1805 aastal sureb vanem vend Jürri ja Wirtsa talu peremeheks saab Maddis. 1811 – 1816 aastate vahel on vana Wirtsa Jürri poeg Märt oma perekonnaga Waidawere külla Nolgo talusse asunud, nõnda et 1816 aasta revisjonilehe järele asub Wirtsa talus ainult Maddis oma perekonnaga.

Maddis Jürgensoniga algab n.n. uus ja vaba ajajärk. Aastate jooksul on rahvas muutunud vabaks ja hakkab liikuma juba kaugemal väljaspool oma kodukohta. Vilja, lina ja viina vooridega käiakse tihti Pärnus, Riias, Narvas ja Peterburgis.

Isikute nimed, mis põhjenesivad talu ja isa nimel, hakkavad segadusi sünnitama. Lääne-Euroopa eeskujul seatakse sisse perekonna nimed, mis n.n. „priinimed”, mida igaüks enesele valib. Kes ise ei vali, sellele pandakse valitsuse poolt nimi. Nimede lõplik fikseerimine sünnib revisjoniga 1826 aastal, kuid tegelikult on nimed juba paar aastat ennem tarvitusel.

Wirtsa Ado poeg Maddis, keda kutsutakse ka „Ado Maddis” või „Wirtsa Maddis”, vahel ka „Maddi Maddis”, on esimene Jürgensoni nime kandev esivanem.

Jürgensoni nimi on tekkinud nähtavasti „Jurry” või „Jürri” nimedest, mis selajal Rehhe Jaani Maddi järeltulijate perekondades väga „moodis” oli.

Nii on 1800 aastate ümber elanuvad:

1) Rehhe Jaani Maddi viimane poeg – Wirtsa Jürri (1733 – 1797). Tema on ka kõige vanem „Jürri” või „Jurry”.

2) Wirtsa Jürri poja-poeg – Nolga Märti poeg – Jurry Jürgenson (1803 – 1847)

3) Wirtsa Ado vanem poeg (Maddise vend) Jurry Jürgenson (1770 – 1805)

4) Wirtsa Ado vanema venna Jaani poja Mihkli poeg – Jurry Jürgenson (sündinud 1778- ?), kes pidas Rahhiwere kõrtsit 1826 – 1834 aastal.

5) Wirtsa Jürri venna Elliase poja Jaani poeg – Jurry Jürgenson (sündinud 1796 aastal).

Sellest paistab, et peale Wirtsa Jürri on nimede võtmise või paneku ajal ühes Wirtsa külas elanud 4 sugulast, kes on kannuvad Jurry või Jürri nime. Kõik need Jürrid ja ka nende teised sugulased, kes Rehhe Jaani Maddi mees-järeltulijad, on võtnud enesele perekonna nimeks „Jürgenson”. Nõnda on Rehhe Jaani Maddi ja tema naine Kai (1688 – 1738) kõigi Jürgensonide isa ja ema.

1826 aasta revisjoni lehes, kus perekonna nimed on kindlaks määratud, on tähendud, et Jürgensoni nime on võtnud järgmised perekonnad numbri XXXVII all: Jüri, Toennis, Märt, Maddis, Machel ja Carl. Toennis ja Peter Jürgensonide elulugu ei ole veel uuritud.

Siin pean üldse tähendama, et seni olen kõige hoolsamalt uurinud „vana aega”. Pidasin seda kõige raskemaks tööks ja arvasin, et võimalused selle uurimiseks ei kordu nii pea. „Uuemat aega”, alates Maddis Jürgensoniga on selgitud ainult niivõrra, et Jürgensonide „nimede metsast” oma esivanemaid üles leida. Selle tõttu on ka nooremate elulood võrdlemisi puudulikud ja lühikesed, kuid loodan ajajooksul neid täiendada.

Juba Maddise ja Lieso lapsepõlves algas suurem liikumine poliitilises kui ka majanduslises elus. 1783 aastal oli esimene talurahva väljaastumine maksva korra, peamiselt mõisnikkude, vastu, mis oli tekkinud mitmesuguste kuulujuttude ja arusaamatuste tõttu ühenduses uue maksuga „pearahaga”, mis oli määratud 70 kopikat hinge pealt. Karulas ja Räpinas olid kokkupõrked koguni sõjavägedega, mis lõppesid paari surnuga ja mõnekümne „ihunuhtlusega”.

1796 aastal suri Katariina II. Uus nõrga iseloomuga ja tujukas keiser Paul I muutis kõik uuendused ja pani endise korra maksma. Kuid see ei kestnud kaua – 1801 aastal Akesander I troonile astumisel tuleb uus väga võimas vabaduse laine, mis terve vana ehituse ära lahutab.

Selle vabameelse voolu tekkimine on väga mitmekesine ja tema juured ulatavad sügavale ja kaugele. Eestimaa saatust juhtisid siis mõisnikud ja Vene riigivalitsus. Need mõlemad olid nüüd uuendustele ettevalmistud. Ka talupojad olid selleks palju kaasa aidanud ja oma osa kulu kannud.

Wirtsa Ado aegne talurahvas nägi palju vaeva varade kogumiseks, mis võimaldas mõisnikudel oma lapsi väljamaale õppima saata. Kuid sellest oli tervele maale suur kasu: see väljamaal vabas õhus õppinud mõisnikkude noorpõlv hakkas nüüd Maddis Jürgensoni ajal ka kodus uut korda looma. Seati sisse uued põlluharimise viisid, viinapõletamine uute meetodite järele ja viinavabrikutest saadud praagaga hakati loomi nuumama.

Kõik see tõi raha ja jõukust maale. Nii on 1794 aastal Liiwimaalt välja veetud 400´000 vaati viina 7 miljoni ja 200´000 rubla väärtuses. Selle aja kohta oli see määratu suur summa.

Ühes jõukusega kasvas ka vaimline elu mõisnikkude eneste keskel. Saadi aru, et vaba ja haritud rahvas võib maale ja ka mõisnikkudele kasulik olla. Ka Lääne-Euroopa sündmused aitasid kaasa. 1789 aastal puhkes Suur Prantsuse Revolutsioon, mis lõhkus Euroopa vana keskaegse riigi ja seltskondliku korra. Nagu maruhoog tõi keiser Napoleon igale poole vabadust ja uusi tõekspidamisi. 1807 aastal lastakse Poola ja Preisimaa talurahvas täiesti vabaks. Need vabameelsuse lained jõudsid ka Vene Keisri kotta.

1796 aastal Rastna mõisa omaniku Fr. V. Siversi, krahv L. A. Mellini ja K. O. Transehe-Roseneck´i eestvõttel asutatakse uuenduste kava kokkuseadmisele. Kuid sellel on alguses veel vähe järeldusi, aga „kivi on juba veerema pandud”.

1804 aastal ilmuvad „seadused Maarahva pärrast antud, kes Livlandi Gubermanti valituse all elavad”. „Waku raamatud” seatakse uuesti sisse, piiratakse maksusi ja need määratakse kindlaks. Suurt osa mängib siin ka Tartu Ülikooli esimene rektor Georg Friedrick von Parrot. 1809 aastal ilmub „Sädusse Täatmisse-Trükki kummin õigendates ja selletetas marahva sädust 1804-dast aastast ni kui Revisioni Mõõtmise-kohto essiärralik kohto pidamise oppus”.

1804 aasta ja 1809 aasta seadustega jõuti uuesti sennasamasse välja, kus umbes 100 aasta eest Rootsi riigis Rehhe Jaani ja Rehhe Jaani Maddi ajal juba oldi. Vahepeal sündinud tagasiminek oli nüüd jälle heaks tehtud.

Maata inimesed ja mõisateenijate vabadus oli veel küll piiratud, kuid piiratud oli ka mõisnikkude omavoli. Õigusliselt oli elu jõudnud Lääne-Euroopale lähemale. Taluperemehed ei käi enam kodukaristuse alla, nemad said ka väeteenistusest vabastud. Abielusse heitmise takistused kaotati ära. Õigust mõistma pidid talurahvale kogukonna kohtud, kus liikmeteks ainult talupojad; peale selle veel kihelkonna ja maakohtud. Endine mõisnikkude võim oli nüüd riigi ja rahva kätte osalt üle läinud. Kõigile anti üle voli igasugust varandust koguda, osta, müüa ja pärandada. Talusid siis suudeti küll veel vähe osta, kuid siiski sellest ajast peale hakkab kiiresti kasvama talurahva jõukus.

Maddis Jürgenson oli veel noor Wirtsa talu peremees ja võis lahedamas olukorras elada, kui tema isa Wirtsa Ado. Lahedamad ajad ei kesta aga kaua. Vahepeal oli alganud suured sõjad Prantsuse keisri Napoleoniga, mis maale ja ka linnadele ränka koormat kanda tõi.

Fr. v. Parrotil läks küll õnneks korda oma suurte sidemete tõttu keisri hoovkonnaga välja kaubelda sõjaväeteenistuse vähendust Baltimaadele, nii et miilitsa või tagavara vägi siit võtmata jäi. Selle eest saadeti aga Vene miilits siia ülespidamiseks. Siis ehitati ka Pataste mõisa väljale (15 km Wirtsa külast lõuna poole) suured sõjaväe moona laod ja hobuste tallid, mille varemed veel tänini on säilinuvad.

1807 aastal lisaks sõja raskustele oli veel suur viljaikaldus. Näljahäda tõusis kohutavaks ja seda suutis pehmendada Venemaalt saadetud jahi ülespidamiseks siinasuvatele väeosadele. Rahaliselt saadi nüüd ka abi uuesti „Liiwimaa mõisnikkude Krediidseltsist”, mida keiser Aleksander I 1802 aastal asutas ja suurte summadega toetas.

1812 – 1815 aastatel olid viimased ja ajaloost hästituntud suured Napoleoni sõjakäigud, mis 1812 aastal otsaga Moskvani ulatasid. Lõpuks vaibusid ka need ja maa vabanes sõjakoormus, mis oli nõudnud väga suuri varanduslisi kahjusid, kuid õnneks võrdlamisi vähe inimohvreid miilitsaväe võtmata jätmise tõttu.

Endiste vabameelsete mõisnikkude pere, kes maa hea käekäigu eest võitlesid, kasvas pärast Suurt Prantsuse Sõja lõppu iga aastaga. Uueks eestvõitlejaks hakkab nüüd Urvaste mõisaomanik J. L. Samsn von Himmekstierna. Tema ja ta kaaslaste suur töö lõpeb talurahva vabastamise seadusega.

26. märtsil 1819 aastal kinnitas keiser Aleksander I „Lihvlandima Tallorahva Seädusse”, mida Äksi õpetaja praost O. V. Masing eesti keelde tõlkis. „Priiuse andmine” on suurem verstapost Eesti elus. Seda elasivad kaasa Maddis ja Lieso. Kuid ... täismehe elueas 1819 aastal sureb Maddis Jügenson 47 aasta vanuses.

Maddis Jürgenson abiellus esimest kord 25. dets. 1795 aastal Luka Jani tütrega Marri´ga, Saaremõisast. Marri elas 1760 aastast kuni 11. maini 1803 aastani

Maddis´el ja Marri´l sündisid:

1) Mihkel – kes elas 1799 – 1831 aastatel

2) Leeno – sündinud 1802 aastal. Tema elulugu on tundmata

1803 aastal 11 mail on Marri surnud „pikaldase sisemise haiguse kätte”.

Teistkord abiellus Maddis Jürgenson 05. okt. 1803 aastal „Saaremõsa toatüdrukuga Liesoga, pärit Rannamõisast”. Rohkem seletusi Lieso kohta kiriku raamatus ei ole.

Lieso elas 1776 – 1840 aastatel.

Maddis´el ja Lieso´l on olnud 5 last:

2 poega ja 3 tütart

1) Jurry – sündinud 1805 aastal

2) Marri – sündinud 1807 aastal

3) Ann – sündinud 1811 aastal

4) Jaan Jürgenson (minu vanaisa) – sündinud 18. veeb. 1814 aastal ja surnud 07. dets. 1888 aastal

5) Krõth – sündinud 1819 aastal

Enne minu vanaisa Jaan Jürgensoni eluloo juurde minekut vaatame lühidalt Maddis Jürgensoni teiste laste, s.o. minu vanaisa vendade, poolvendade, õdede ja poolõde elulugu.

algusesse

MIHKEL JÜRGENSON 1799 – 1831

LIESO JÜRGENSON 1796 - ?

Maddise ja Marie poeg Mihkel (minu vanaisa poolvenda) on sündinud Wirtsa talus 1799 aastal. Pärast isa surma päris tema umbes 20 aasta vanusena Wirtsa talu, mida ta pidas oma kahe noorema poolvenna Jurry ja Jaaniga. 1826 aasta revisjonilehe järele on tema veel Wirtsa talu peremees ja tema juures elavad endiselt Jurry ja Jaan. 1831 aastal on Mihkel surnud 32 aasta vanusena.

Mihklil ja Lieso´l on olnud 4 poega:

1) Karl – sündinud 1821 aastal. Ta on 1846 aastal võetud soldatiks.

2) Jurry – sündinud 1823 aastal. Temal on olnud naine Marri (sündinud 1828 aastal) ja nendel on 1848 aastal sündinud poeg Karel. 1850 aastal on Jurry olnud Klause talu peremees.

3) Otto – sündinud 1828 aastal. Ka tema on võetud soldatiks.

4) Adam – sündinud 1831 aastal. Tema on 1850 aastal elanud Tõnso talus.

algusesse

JURRY JÜRGENSON 1805 - ?

LEHN JÜRGENSON 1807 - ?

Maddise ja Lieso poeg Jurry (minu vanaisa vanem vend) on pärast vanema poolvenna Mihkli surma jäenud Wirtsa talu peremeheks. 1834 aastal peab tema ühes noorema venna Jaaniga kohta ja tema juures asuvad ka veel surnud vanema venna Mihkli naine Lieso ja selle alaealised lapsed: Karel, Jurry, Otto ja Adam.

1805 aastal on Jurry oma naisega Marka talus (Wirtsa külas) ja nende juures elab kasulaps Mert Jurri poeg Tomberg 4 aastat vana, kuna tütreid nende juures enam ei ole.

Jurry´l ja Lehn´il on olnud 2 tütart

1) Tütar Ann – sündinud 1829 aastal

2) Tütar Marri – sündinud 1831 aastal

algusesse

Maddis´e ja Lieso tütred

(minu vanaisa Jaan Jürgensoni õed)

Minu vanaisal Jaanil, nagu eelpool nägime oli 3 õde: Marri, Ann ja Krõth. Nende elulugu ei ole minu poolt veel ei kiriku raamatute, ega ka revisjoni lehtede järele uuritud üksikasjalisemalt. On vaid teada, et:

1826 aastal on vanem, õde Marri juba Wirtsa talust lahkunud ja alles on veel nooremad õed Ann ja Krõth;

1834 aastal elab Wirtsa talus veel ainult Krõth, kuna 1850 aastal vendade juures enam kedagi nendest ei ole.

Minu ema (Emilie Jürgenson, sündides Kymmenthal) teab nendest jutustada järgmist:

1) Üks Jaani õde (nime ei mäleta) oli Kiwisiku Maddise naine (perekonna nimi on ununenud). Elasid nooremas eas Kudina mõisa kandi kohal. Sealt läksid Wälki ja surid seal pea ühel ajal umbes 1889 aastal.

Nende esimene poeg Kaarel elab oma perekonnaga praegugi seal. Teine poeg Jaan on juba surnud. Temal oli kolm last: Olga – läks Venemaale elama; Aliide – elab Saare vallas popsi koha peal; Aleksander – elab käsitöölisena, temal on olnud 11 last – nendest 8 elavad

2) Teine Jaani õde oli Toomas Parwei naine. Nad elasivad rendi kohtadel.

Neil on olnud 4 last:

Jaan Parwei – oli Kudina mõisas kandikoha pidaja. Pärast läks Halliku valda

talu koha rentnikuks. Jaani poeg suri sõja ajal, 3 tütart elavad;

Ann Parwei – läks Jüri Nurkale mehele. Neil oli 5 last: üks poeg suri väikselt;

teine poeg läks Narva; tütar Miili – on surnud lapsevoodi; tütar Amalie on

abielus Gustaw Saabliga, Lepiku talus, Maarla külas; tütar Aliide läks Narva;

Liiso Parwei – läks Venemaale.

Kolmas tütar – on noorelt surnud

3) Üks Jaani õepoeg elas Kanametsa talus. Tema nimi oli Gustaw Mälson. Tema oli abielus ja neil oli mitu last:

Üks tütar – on Saviku talus, Kudinal, abielus Juhan Kondiga.

Üks poeg – elab isa talus.

Üks poeg – elab isatalu naabruses. Tema naine olla ennast revolvriga

surmanud.

4) Üks Ärma Jaani õde jäi oma isa kodu Wirtsa tallu ja läks mehele Aadam Tootsile.

Neil oli 3 poega: Märt, Jüri ja Kaarel.

Märt Toots.

Peale Adam Tootsi surma jäi Märt Toots Wirtsa talu peremeheks. Tema oli suur viina tarvitaja ja selletõttu jäi talu lohakile. Märt, keda kutsuti ka „Madi Märt”, sai õnnetult surma Sääsküla mäe all, kukkudes vankrilt maha. Tema naise nime ei mäleta.

Neil oli 2 last: Hindrik ja Lowiisa. Hindrik sai noormehe eas surma noa haava läbi. Pärast isa surma jäi talu Lowiisale, kes abiellus August Õunapuu´ga. Nad on mõlemad töökad ja karsked inimesed ning seadsid Wirtsa talu uuesti korda.

Augustil ja Lowiisal on 2 tütart:

1) Lilli – Jüri Jürgen´iga

2) Aliide – esimene kord abielu August Ploom´iga Tartus. Pärast lahutust abiellus teist korda ja elab isa talus.

Jüri Toots.

Adam Tootsi teine poeg Jüri ostis Wirtsa külas „Rätsepa” talu – minu isa talu naabruses.

Jüril oli esimese naisega 2 last:

1) Esimene tütar – suri väikselt.

2) Teine tütar – abiellus Jaan Sepaga, läksid Venemaale

Teise naisega oli Jüril 4 last:

3) Gustav – jäi isatallu ja on abielus. Neil on 4 last:

1) Helmi – on abielus ja elab isa talus.

2) Pärtwald – suri sõjas.

3-4) Salme ja Linda – on abielus

4) Jaan – Jüri teine poeg – töötab tislerina ja on abielus Emilie Wipperiga. Tütar suri väikselt.

5) Kaarel – Jüri kolmas poeg – on minu ristiisa. Sai surma Jaapani sõjas 1904 aastal.

6) Johannes – Jüri neljas poeg – töötab rätsepana. On abielus ja neil on 2 last.

Kaarel Toots.

Adam Tootsi kolmas poeg – Kaarel – elab Rätsepa talu maa peal omas majas ja teeb kingsepa tööd. Naine on juba surnud, kuid ise elab veel umbes 80 aasta vanusena.

Neil on 2 poega:

1) Aleksander – on abielus ja elab Rahiwere asunduses.

2) Johannes – elab venna juures.

algusesse

VI.

JAAN JÜRGENSON 1814 – 1888

ANN sünd. TOMBERG 1818 – 1879

Minu vanaisa Jaan Jürgenson (Ado Maddise Jaan) on sündinud 18. veeb. 1814 aastal Maddis Jürgensoni (Wirtsa Ado Maddise) ja Lieso 4-nda lapsena, Wirtsa talus, kus peale isa varast surma (1819 aastal) kasvas üles esiteks oma vanema poolvenna Mihkli juures ja peale selle surma 1831 aastal oma vanema venna Jurry kõrval.

1831 aastal on ta Maarja-Magdaleena kirikus leeris käinud. 1837 aastal on ta 23 aasta vanuselt abiellunud Ann Tomberg´iga, Taaveti Tooma Jaani tütrega Proska või Mällo talust, Arukülas. Ann on siis olnud 19 aastat vana, tema on sündinud 23. jaan. 1818 aastal.

1834 aasta revisioni lehe järele on Jaan veel Wirtsa talus ühes oma ema Liesoga (58 aastat vana) ja õega Krõth (14 aastane). Samal ajal elavad seal ka surnud Mihkel Jürgensoni naine Lieso ja selle alaealised lapsed: Kaarel – 13 aastane; Jurry – 11 aastane; Otto – 6 aastane; Adam – 3 aastane. Peremeheks on siis vist vanem vend Jurry – 28 aastat vana. Temal on naine Lehn – 27 aastane ning tütred: Ann – 5 aastane ja Marry – 3 aastane.

1850 aasta revisjoni ajal on Jaan juba Marka talu peremees. Temal ja Annel on siis 4 last: Gustav – 9 aastane; Karel – 5 aastane; Kristjan – 2 aastane ja Mina 2 kuud. 1850 revisjon on toimetud 03. oktoobril.

1841 aastal on ta Maarja-Magdaleena kiriku alt üle läinud Palamuse kiriku alla (Maarja-Magdaleena kiriku dokument nr. 114 – 07. okt. 1841 aastal). Millal ta Arukülla Juhani (Ärma) tallu asus, ei ole täpselt teada. Palamuse kiriku raamatu järele paistab, nagu tütar Mina oleks sündinud 02. aug. 1850 aastal juba Arukülas, kuid 03. okt. samal aastal toimetud revisjoni järele, nagu eespool nägime, on Mina siis 2 kuu vanusena tähendud Marka talus. Edasi revisjoni lehti uuritud ei ole.

1819 aasta seadus andis talurahvale küll suure poliitilise vabaduse, kuid samas seaduses läks mõisnikkudele korda läbi suruda paragrahv, mille järele nüüd kõik talumaad mõisnikkudele kuulusid, mis ennem peremeeste omandus oli ja pärimise õigusel põlvest põlve oli edasi antud. Peremehed olid nüüd taludes lühiajalised rentnikud. Et vabu käsi hoida, sõlmisid mõisad harilikult 1 - 3 aastaseid lepinguid.

Loomulikult ei võinud lühiajalised rentnikud tarvilikult hoolitseda põldude ja hoonete eest. Sell järeldusel hakkasid endised võrdlemisi jõukad ja korralikud talud kiiresti lagnema. Renti lisati iga aasta juurde, küll raha, küll teo näol. Seda nõudis mõisnikkude järjest toredamaks muutuv eluviis. Ehitatakse hoogsalt uusi toredaid härrastemaju, käiakse tihti väljamaal ja Peterburgis. See kõik nõuab raha. Sellest ajast pärit on ka Saaremõisa uus härrastemaja, mida ehitas endine omanik von Bock.

Peterburgis keisri hoovkonnas ja kaardiväes teenib graf Manteuffel kergesti palju raha ja ka grafi nime. Ostab enne Saaremõisa, siis Puurmanni pärast ka Kuddina mõisa Stackelbergitelt. Üks esimese Saare grafi vend on olnud vähe vaimuhaige ja teda on rahvas kutsunud „hulluks grafiks”. Tema igasugustest tempudest on palju jutustusi vanarahva suus.

Kuidas 1832 aastal, s.o. 100 aasta eest elati, näeme vanadest Riia ajalehtedest, kus on lugeda, et: „1832 aasta oli raske kriisi aasta. Majandusliste raskuste kõrvale tuli hirmus koolerataud, mis 1831 aastal Indiast Venemaale kanti, seal armuta möllas ja 1832 aastal juba Lääne-Euroopa jõudis”. Sellest koolerataudist on pärit ka jutud, kus haigeid on kantud Saare järve kaldale mäenõlvakule, kus neid arstitud peamiselt piirituse jootmisega. Taud on väga vihane ja surevus õige suur olnud. See jääb ka viimaseks koolerataudiks Eesti, väljaarvatud hilisemaid üksikuid juhtumisi. Selle taudi kätte suri vist ka Jaani vanem poolvend Mihkel 1831 aastal.

Tuleme tagasi Riia ajalehtede jutustustele:„Koolera ilmumisel jõukamad kodanikud jätsid maha kodukohad ja põgenesid kabuhirmus. Vaesed surid kui kärbsed. Kuuldes esimestest koolerajuhtumeist Pariisis on üks rikas inglane seal nii kohkunud, et jätnud kõik oma asjad ja ka raha võerastemajasse ja põgenenud laevale et pääseda Inglismaale. Kuid koolera on senna juba ette jõudnud. Baltimail, kus koolera möllas 1831 aastal hakkas taudi surmaohvrite arv 1832 aastal juba vähenema.

Poola mäss Venemaa vastu ja koolerataud tekitas majandus- ja kultuurielus kriisi, mis sundis Saksamaad andma välja dekreeti, et inimesed ei tohi kulutada palju raha riietusele. Liig toreda riietamise eest pandi vangi. Ka Inglismaal on siis rasked ajad olnud, mida Liiwi talurahvale on eeskujuks antud, nimelt: seal peab iga käsitööline ja põllumees 1/3 oma tuludest andma kuningale (riigile), nii et iga inimene, kes 9 tundi päevas töötab, peab 3 tundi töötama maksude maksmiseks”.

Parem polnud seisukord ka Venemaal, kus valitsus oli sunnitud jagama leiba ja suppi isegi mässulise Warssavi vaestele ja tööta töölistele. Polnud elu kerge ka Liiwimaal, mille sõi paljaks Vene sõjavägi Poola mässu mahasurumiselt tagasi tulles, jalgsi Peterburgi ja Pihkvasse marssides. Seisukorda ei parandanud ka kura- ja liivimaalastele avaldatud keisri tänu nende lojaalsuse ülalpidamise eest raskuste aegu ja sõjaväe hea vastuvõtmise eest.

Edasi kirjutab Riia leht, et teated maaväringust Sitsiilias ja Lissabonis, „kõukividest” ja teistest „Jumala loomingust õhus” ning maakera läbiminekust ühe komeedi sabast, panevad rahva 1. dets. 1832 aastal ootama „maailma lõppu”. Paistab, nagu oodatud viimane päev saabuks ku aega varem, sest öösel vastu 01. novembrit on kogu Euroopa ja kõikjal Baltimail näha „hirmumärgid taevas”: kodumaal ja väljamaal jutustatakse äikesest, välgu sähvimisest ja vikerkaartest südaööl.

Riia leht hurjutab, et „meie päevil, kus avatakse koole ja antakse välja raamatuid, on veel nii rumalat rahvast, et mõnelpool Kura- ja Liiwimaal on küladest pooled inimesed välja põgenenud. 1832 aasta jaanuaris, kui lehed juba jutustasid sabaga-tähe liginemisest maakerale, ilmus Saksamaal Türingi linna lähedasse jõkke haruldaselt palju konni. Maavalitsejad andsid käsu neid „õnnetuse ja viimsepäeva kuulutajaid” püüda ning matta lubjaaukudesse. Maeti maha 30 korvi täit konni ja õnnetus läks Türingist mööda.

1832 aastal annab Nikolai I seaduse, mis keelas „inimeste ostmise ja müümise”. Seadus käis ainult Balti maade kohta, kuna Vene sisemaa kohta see umbes 30 aastat hiljem sündis. 1832 aastal sai Riia linn ka oma esimese auriku või „tulelaeva”, mis hakkas sõitma Riia ja Lübecki vahet.”

Raha süsteem oli siis väga keeruline ja imestama peab, kuidas selleaegsed inimesed siiski arvestustega hakkama said. Näiteks: 5 rublaline paberraha maksis 135 hõbekopikat ehk 1 hõbe rubla ja 35 hõbe kopikat. Üks hõbe rubla omakorda maksis 369 vask kopikat, või 3 vaskrubla ja 69 vaskkopikat.

1832 aasta turuhinnad olid hõbekopikates: rukki vakk 1.20 kopikat (1 rubla ja 20 kopikat), nisu vakk 2.00 kopikat, pund (20 naela) vaha 4.00 kopikat, pund tubakat 70 kopikat, pund võid 2.25 kopikat, pund rauda 60 kopikat, tünn heeringaid 4.75 kopikat, tünn soola 6.25 kopikat, 1 vaat viina 8.00 kopikat. Suhkrut sellajal müügil vist ei olnud.

1841 aastal hakkab peremeeste kannatus raske rendi pärast juba lõppema; majad lagunevad ära ja põlluharimine jääb lohakile, sest lühiajalistel rentnikkudel pole huvi ega ka jõudu mõisa maju ega põldusi korras hoida. Hakkavad liikuma jutud, et „soojal maal” olla maad muidu saada ja seal ei ole tarvis kõrget renti maksta.

Seda võimalust kasutavad veneusu preestrid, et rahvas Vene usku meelitada, lubades selle eest n.n. „hinge maad” anda pärisomanduseks ja ilma rendita. Lootes Vene preestrite abi peale, tekivad 1841 aastal suured rahutused, mis lõppesid Pühajärvel verevalamisega. Nüüd algavad ka esimesed väljarändamised Venemaale.

Ohvrid ei olnud toodud asjata. Väljarändamised ja rahutused panid mõisnikke mõtlema ja otsima parandust.

1845 aastal määrati komisjon, kus peamiselt Ruhja pärishärra Hamikar von Fölkekrsahmi reformide ettepanekud kaalumisele tulid. Alguses oli edu vähe, kuid järeldused ei jäänud siiski tulemata.

Rahva kannatused suurendasid ka veel ikaldus aastad. 1844/5 aasta oli talv olnud väga soe ja lund ei ole peaaegu maha tulnudki. Kevadel Jüripäeval on juba rukis peas olnud. Talv ei ole siiski „taeva jäänud” vaid on tulnud järsku Lihavõtte pühade ajal suure külma ja lume tormiga. Rahvas olla kirikusse läinud suve riietes. Keskpäeval on aga järsku nii külmaks läinud, et kaugemal asuvatest inimestest on mõned teel külma kätte koguni surnuvad. Arusaadavalt hukkus siis ka kõik vili.

1847 aastal on veel suurem nälja aasta olnud. Siis on Vene riigi poolt rahaga abi antud. Esiteks 200´000 rubla üksi Liiwimaa ja pärast veel 300´000 rubla Liiwi- ja Kuramaale. Lisaks on veel tasuta jagatud 50´000 tsetverti (umbes 10´000 tonni) rukkid. Ka väljamaalt on lubatud ilma tollita Liiwimaale 80´000 tsetverti vilja sisse vedada.

Samal ajal oli ka Lääne-Euroopas suurem rahutus ja vabaduse liikumine. Sel järeldusel puhkeb 1847 aastal Ungari sõda Austria riigi alt vabanemiseks. Siis jälle marsivad Vene väed siit läbi Austriale appi. Vägede hulk ei olnud küll väga suur, kuid nende ülalpidamine oli õieti raske ikaldusaastate tõttu.

Ka need nälja ja sõja aastad tõendasivad mõisnikkudele ja riigivalitsusele, et talu peremeestele on tarvis kohad tagasi anda. 1849 aastal ilmubki uus „Liivlandima Tallorahva Seäduse-ramatu”, esialgselt ajutiselt katseks 6 aasta peale. See seadus eraldab selgesti mõisa ja talumaad. Talumaid ei tohi enam mõisa külge liita. Vabaks jäävad „kvoote” maad, mida mõisa sulastele kavatsetakse tarvitada anda. Rendileping ei tohi lühem olla, kui 6 aastane. See annab juba peremeestele julgust ja ka võimalust talu vähegi kohendada, seda enam, et tekib lootus tulevikus võida talu pärisomanduseks osta.

1819 – 1849 aastate kindluseta ajajärk lõi ka vana Wirtsa küla täiesti segamini. See ajajärk mõjutas, et Jaan Jürgenson jättis maha 200 aastat tema esivanemate valdamisel olnud „Wirtsa” talu „Jürgensonide hälli”.

Muudatused sündisid harilikult sell põhjal, et vanadele jõukatele taludele määrati väga kõrged rendid, mida maksa ei suudetud ja otsiti odavama rendiga kohad. Järgmisele rentnikkule oli mõisnik muidugi sunnitud renti alandama, et talu mitte tühjaks ei jää ja nii käisid talud käest kätte.

Samasuguste arvestuste põhjal on Markka ja Wirtsa talud ära antud ja mõni aeg enne 1850 aastat on Jaan Jürgenson Markkale asunud. Wirtsa talu on paar aastat vist päris tühi olnud, või on tema maid ajutiselt Marka taluga ühes kasutatud, sest 1850 aasta revisjoni lehe järele on Wirtsa talus elanud ainukese inimesena Mihkel Jürgensoni lesk Lieso – 54 aastat vana. 1850/51 aastatel on Jaan Jürgenson võtnud „Juhani” või „Ärma” talu, Arukülas, umbes 3 km. Wirtsa külast põhja poole.

1850 – 1860 aastatel kaalutakse alalõpmata talurahva, linnade ja kogukondade seaduste kallal, kuni 30. nov. (12. dets) 1860 aastal kinnitas keiser Aleksander II lõplikult uue ja kauaoodatud „Lihvlandi Talorahva Seaduse”, mida Eesti keelde tõlkis Dr. F. R. Kreutzwald.

Samal 1860 aastal avaldati ka „Kogukonna Seadus”. Nende 2-he seadusega on üldiselt loodud kõige uuem kord maa elus, mis mõnede muudatuste ja täiendustega on kestnud kuni 1918 aastani. 1866 aasta maapäev otsustas, et talupojad võivad ka rüütli mõisaid osta. 1868 aastal lõpetatakse kõik talude sega-rendi lepingud ja renti maksetakse edaspidi ainult rahaga.

1870 aastal valmistas maapäev „konvendi korra”, mille järele ka valdade asemikud võivad osa võtta kihelkonna ja kirikute asjaajamisest. Juba 1804 aasta seadusega anti õigus talusid päriseks osta, kuid raha oli siis veel vähe ja ostmine edenes visalt. 1819 aasta seadus andis küll poliitilisi õigusi, kuid majandusliselt muutus seisukord veel halvemaks nagu eelpool nägime. Alles 1849 aasta seadus andis võimalusi raha kogumiseks ja nüüd algasid ka talude ostmised, esiteks hoogsamalt Viljandimaal, pärast ka Pärnu- ja Tartumaal.

Sellest ajast peale hakkab tuntuvalt paranema ka talude väljanägemine, tõuseb jälle armastus oma talu ja oma kodu vastu, nagu see enne kuni 1819 aastani oli olnud. Majad seatakse korda, siin-seal ehitatakse ka juba endistele suitsutaredele korstnad peale. Õuele tekkivad väiksed viljapuu aiad ja ilupuud. Ühesõnaga, rentnikkude asemele asuvad taludesse jälle peremehed. Niisuguses olukorras 1850 aastate ümber asutab ka Jaan Jürgenson omale uue kodu Ärma või Juhani talus, Arukülas.

Ühes peremeeste elujärje kindlustamisega muutub ka põlluharimine kiiresti paremaks. Endiste esiisadelt päritud puu või harkadra ja karuäkke asemele muretsetakse nüüd raudadrad ja raudpulkadega äkked. Samuti jäetakse ajajooksul kõrvale puutelgedega ja puuratastega vankrid ning puujalastega reed.

Sõitudeks ja ratsutamiseks tarvitati hobust juba enne ajaloolist aega, kuid kodusteks vedudeks ja kündmisteks tarvitati härga. Jaani nooruseas hakkasid härjad ka juba põldudelt kaduma ja nende asemele sigineb aegajalt hobune, sest härgade töö on liig aeglane.

Parema harimise juures andsid põllud ka märksa suuret saaki. Kuid suured maksud kui ka ühiskondliku korra puudus ei võimaldanud tagavara kogumist ikalduse aastateks. Enne kui vallad pärast 1860 aasta seadust endid organiseerida suutsid, tabas 1869 aastal tervet Eestit kui ka Lääne-Euroopat suur vilja ikaldus, millest tekkis laialdane nälg hulga inimohvritega.

Häda õpetab ja ka sunnib. 1847 aasta ja 1869 aasta näljaaegadest pärit on valdade „magasiaidad”, mis kurva kogemuste varal ehitati nüüd vilja tagavara kogumiseks tulevasteks ikaldusaastateks. Viimasel ajal on need magasiaidad jälle juba ununenud, kuid tänu neile aitadele jõuti palju kergemalt üle elada järgmisi ikaldusi, näiteks 1877/78 aasta halba aastat ja iseäranis 1892 aasta suurt vilja ikaldust.

Kõrvuti majanduslise jõukusega arenes ka haridus ja vaimline elu. Juba 1819 aasta seadus nõuab, et igas kogukonnas peab üks kool olema. Nii said endiste mõisa koolide asemele valla koolid. Alguses neil koolidel on siiski vähe edu. Alles talude jõukuse ja õiguste kasvamisega 1850 aastate ümber tuleb ka koolitöösse uus elu, mida aitavad kaasa ka uuesti asutatud koolmeistrite koolid ja seminarid.

1821 aastal ilmub O. W. Masingi „Nädala leht”, mis toob uudiseid sisemaalt ja väljamaalt. See oli esimene ajaleht eesti keeles.

1857 aastal hakkab J. V. Janseni „Postimeest” välja andma. Eesti keele harimise kallal töötanud F. R. Fählmann ja E. Ahrens ning F. J. Wiedemann.

1857 – 1861 aastatel ilmub Kreutzwaldi sulest „Kalewipoeg”. Jaan Jürgensoni ajal sündis Eesti kirjanduse loomine.

Minu vanaisa ja vanaema isapoolt, Jaan ja Ann, on Jürgensonide liini esivanematest esimesed, kelledeni nüüdisaegsete (1903 aasta) vanainimeste mälestused ulatavad ja kelledest mina omas nooreseas rahvast rääkivat kuulsin. Toon siin mõned jutustused, mis ajalooliselt vähe puudulikud, kuid osalt pildistavad tolleaegset elu.

„Ärma Jaan” on elanud Arukülas Ärma (Juhani) talus. Millal ta senna asunud ei teata täpselt , kuid enne on olnud Wirtsa külas „Marka” talu peremees. Tema isa – Madis – on olnud Wirtsa või Madi talu peremees ja seda talu olla hakatud peremehe nime järele kutsuma Madi taluks, missugust nime see talu praegugi rahvasuus kannab. Madisest endast midagi muud ei mäletata, kuid on kuuldud, et tema esivanematest olla keegi olnud Rootsi rahvusest.

Ärma Jaan on väga hoolikas ja ka jõukas peremees olnud. Temal ja Marka Kaarlil on olnuvad Kudina vallas esimesed raudtelgedega vankrid. Kehaehituselt on Jaan olnud sirge ja keskmise kasvuga, halli silmadega ja blond juustega. Näo joontelt olnud ta väga sarnane oma poja Juhaniga – minu kadunud isaga.

Selle aja kui Jaan noormees oli võis linnast kaugemal elav talurahvas omada ainult algkooli haridust, mis selajal (1830 aastal) seisis peamiselt usuõpetuses, lugemises, kirjutamises ja lihtsas „rehkendamises”. Ka Jaan olla algkooli või „vallakooli” hariduse omanud. Ta on oma naabrite poolt olnud väga lugupeetud, on olnud tihti vallaametites ja kaua aega valla kohtunik. Iseloomult on Jaan olnud üsna järsk, kuid siiski väga õiglane, mida olla tõendanud tema kauaaegne kohtumehe tegevus.

Vanas eas – paar aastat enne surma – on ta halvatuse tagajärjel kaotanud rääkimise võime. Arusaadavalt mõjus see haigus väga ärritavalt ja selletõttu on ta sattunud tihti ägeduse hoogudesse, millal teda olla suutnud lepitada ja rahustada ainult noorem poeg Juhan, kes iseloomult on olnud kõige tundelikum ja haige vanainimese meeleolust arusaajam.

Tiheda kõrtsite võrguga, mis asusid kõikide teede ääres pea iga 3 km. tagant ja ka kirikute ees, soodustati selajal eriti viinajoomist. Jaan siiski joodik pole olnud, olgugi, et purjusolekuid on ette tulnud. Kuid selajal ei võidud seda sugugi pahaks lugeda. Viinastanud olekus on ta eriti kergesti vihastanud ja sellega ühenduses on vahest asjata koduseid tülisi ette tulnud.

Jaani noormehe eas olnud Ungari sõjast (1847 aasta) ja Krimmi sõjast (1854/57 aastatel) ei ole ta osa võtnud. Mäletanud ainult kuidas sõjaväed mööda teesi siit läbi marssinuvad ja kuidas sellejuures bajonettid päikese käes läikinuvad, nagu lainetav tiku mets. Türgi sõja ajal (1870 aastal) on juba töötanud Balti raudtee Peterburgi ja Riia vahel – sõjaväed ei ole siis enam jalgsi edasi liikunuvad. Raudtee avamisega olla ka lõppenuvad toredate postvankrite sõidud Peterburgi maanteel.

Vanas eas on Jaan oma talu vanemale pojale – Gustawile – annud ja oma isiklikuks kasutamiseks jätnud 7 riiavakamaad põldu, millest ülespidamist saanud. Endisest talu aidast on ehitanud omale eraldi väikese elumaja, mis veel praegugi alles on Aruküla tee veeres. Viimasel ajal on seda saunaks kasutatud ja niisugusel kujul on see minu poolt pildistatud 1929 aastal ühes Ärma talu majadega.

Jaani naisest – minu vanaemast, Ann Tombergist – kõnelevad vanad inimesed, et tema on kasvanud üles Ärma (Juhani) talu naabruses „Mällo” talu peremehe Jaan Tombergi tütrena. Tema on olnud hea ja pehme iseloomuga naine ja hoolikas ema oma laste vastu. Perenaise töö, mis selajal iseäranis raske oli, on tema käes ka hästi edenenud. Kehaehituselt on Ann olnud sirge ja keskmisest kasvust kõrgem, pruunikae juste ja silmadega, kitsa näo ja õige ninaga. Ann on surnud 1879 aastal 61 aasta vanusena.

Järgmisel aastal abiellus Jaan teist korda Liisa Martinsoniga, kellega ta elas 9 aastat. Lapsi neil ei olnud.

Jaan on surnud 07. dets. 1888 aastal 74 aasta vanaduses. Jaan ja Ann on mõlemad maetud Palamuse surnuaial ja nende hauad on teada.

algusesse

Jaan´il ja Ann´el on olnud 8 last

1) Juhan – sündinud 1839 aastal ja surnud 1840 aastal

2) Gustaw – sündinud 02. märtsil 1842 aastal ja surnud 1915 aastal

3) Karel – sündinud 21. apr. 1845 aastal, surnud 1857 aastal (saepaku kukkumise läbi.

4) Kristjan – sündinud 16. märtsil 1848 aastal, surnud 1904 aastal

5) Mina - sündinud 02. aug. 1850 aastal, surnud 1909 aastal.

6) Ludwig – sündinud 20. sept. 1852 aastal (1930 aastal elab veel hea tervisega)

7) Hindrik – sündinud 20. märtsil 1855 aastal, surnud 1856 aastal

8) Juhan – minu kadunud isa – sündinud 14. veeb. (märts) 1859 aastal, surnud 08. apr. 1925 aastal.

Sellega lõpevad Jürgensonide liini minu esivanemate elulood. Oma vanematest ja vendadest tahan kirjutada eraldi järgmises kaustas.

Kuid üldpildi saamiseks jätkan siin veel Jaani ja Anne laste, s.o. minu isa vendade või „lellede” ja nende õe perekonnaliikmete lühikese loeteluga.

1) Juhan – sündinud 1839 aastal, tema on surnud väikse lapsena umbes 1 aasta vanuselt.

2) Gustaw – sündinud 02. märts 1842 aastal, surnud 1915 aastal 73 aasta vanaduses. Naine Leena Kiwisik, elas 1850 – 1920 aastatel. Gustaw elas muutmatult Ärma talus, mid ta omas vanas eas jagas poegadega Johannese ja Eduardi vahel pooleks.

Gustawil ja Leenal olid 5 last:

1) Johannes – abielus Ida Grünthaliga, Ülesoo talust, elavad Ärma talus

2) August – abielus Auguste Kloodiga

3) Eduard – abielus oma lelletütrega Alide Jürgensoniga. Elavad Tormas, Lullikatku külas, Alide isa talus.

4) Roosi – minu ristiema, abielus Enn Schultzenbergiga, elavad asuniku kohal, Saare asunduses.

5) Maali – abielus August Arstiga

3) Kaarel – sündinud 21. apr. 1845 aastal, surnud 1857 aastal 12 aasta vanaduses. Tema surma kohta räägitakse, et ta on lõiganud noaga kaevu rakke peale katusega hauaristi märgi ja peale selle kohe roninud saepakkude peale, mis asunud pukkidel, kus käsitsi laudu lõigatud. Palk veerenud maha kõige poisikesega ja sattunud rinde peale, millele järgnenud silmapilkne surm

4) Kristjan – sündinud 16. märts 1848 aastal, surnud 1904 aastal. Kristjan on olnud veskite ehitaja ja õpetas selle ameti ka oma nooremale vennale Juhanile, minu isale. Töötas ka Saare mõisa veski möldrina ja sealt läks Pälastwere mõisa rentnikuks, Järwamaal, kus suri kopsu haigusesse 56 aasta vanaduses. Kristjan oli abielus 2 korda: esimene kord Lowisa Kymmenthaliga – minu ema õega, kes suri noorelt. Lowiisaga oli Kristjanil 2 last:

1) Johannes – abielus, elab Tallinna lähedal

2) Ida – abielus Johan Pruuliga, elukoht teadmata

Teise naisega oli Kristjanil 3 last:

3) Woldemar – elukoht teadmata – vististi Venemaal

4) Helmi – abielus proviisor Lebedorfiga, apteeker Põltsamaal

5) Aleksander – suri noormehena

5) Miina – sündinud 02. aug. 1850 aastal, surnud 1909 aastal 58 aasta vanaduses. Abielus Adam Rätsepaga. Elasid alguses Weski talus (minu isa talus), peale 1887 aastat, selle talu maa peal. Miinal ja Adamil oli 8 last:

1) August – abielus, elab Tiheda külas

2) Miili

3) Rosalie – abielus Juhan Ojalillega, elavad Saare asundustalus.

4) Maali

5) Ida

6) Leeni – abielus Schultzenbergiga, elavad Ülesoo talus, Arukülas

7) Liide

8) Alma

6) Lugwig – sündinud 20. sept. 1852 aastal, 1930 aastal elab veel hea tervise juures 78 aasta vanaduses. Abielus Sohvi Rätsepaga, Kiisli talust Waidawere külast. Ludwig elab oma talus Torma kiriku lähedal Lullikatku külas.

Ludwil ja Sohwil on 5 last:

1) Arnold – abielus Salme Makkar´iga Maarla külast, Elavad Ärma talus, Arukülas.

2) Rudolf – abielus Alwiine Kaarmaga. Arukülast Rükli talust. Elavad Tormas, isa talus. Rudolf suri 1929 aastal.

3) Üks tütar on väikselt surnud

4) Alide – abielus oma lellepojaga Eduard Jürgensoniga, elavad isa talus Tormas.

5) Heleene – elab Tartus

7) Hindrik – sündinud 20. märtsil 1855 aastal, surnud 1856 aastal

8) Jaani ja Anne kaheksas ja viimane laps oli poeg Juhan – MINU ISA. Isa on sündinud 14. veeb. (kiriku raamatus 14. märts) 1859 aastal Ärma talus ja seal üles kasvanud. Selleaegse kombe järele päris vanem vend Gustaw talu, kuna teised vennad, nende hulgas ka minu isa, pidivad täiesti omal jõul elama asuma.

Isa on veskite ehitusega raha teeninud ja sellega 1887 aastal ostnud Weski talu, Wirtsa külas, samas külas, kus tema esivanemate häll – Wirtsa talu – asub. Samal aastal on ta abiellunud Emilie Kymmenthaliga (Kimmenthal), Arukülast, Mällo talust. Minu ema on sündinud 29 juunil (12. juuli) 1866 aastal „Matsimetsavahi” kohas.

Alguses oli elu „Weskil” väga aske olnud. Kuid suure hoole ja tööga on pikapeale loodud ilus jõukas talu. Isa suri kollatõppe 08. apr. 1925 aastal 66 aasta vanaduses. Ema elab rahuloldava tervise juures.

Meid on 3 venda:

1) Vanem vend Ottomar – sündinud 17. apr. (04. apr.) 1889 aastal. Abielus Eliisabeth Aidak´iga. Elavad Weski talus. Ottomaril ja Eliisabethil on 3 poega: Oswald, Axel ja Ewald.

2) Oswald – sündinud 11. sept. (28 aug.)(kiriku raamatu järele 28. sept.) 1890 aastal abielus Ella Birsgal´iga. Elame Tallinnas (Lai tn. 41-32). Meil on 2 last: Reinhard ja Dagmar.

3) Noorem vend Hermann – sündinud 09. okt. (26. sept.) 1897 aastal. Abielus Hilda Käämer´iga. Elavad Saare asunduses, Saaresepa talus. Hermannil ja Hildal on (1930 aastal) 2 poega: Mihkel ja Ado.

algusesse

KYMMENTHAL´IDE LIIN

III. Andreas Kymmenthal 1755 – 1815

Louise 1760 – 1820

IV. Dr. W. (Willhelm) Kymmenthal 1780 – 1840

Leno

V. Friedrich Willhelm Kymmenthal 1804 – 1856

Lieso sünd. Roomet 1810 – 1890

VI. Johan Friedrich Kymmenthal 1838 – 1916

Sofie sünd. Ertis 1844 – 1908

VII. Johan Jürgenson 1856 – 1925

Emilie sünd. Kymmenthal 1866 –

VIII. Oswald Jürgenson 1890 –

Ella sünd. Birsgal 1894 –

Et ülevaatlikust saavutada esivanemate vanuse võrdluses on „põlvede” arvu aluseks võetud Jürgensonide liin oma põlvede arvuga. Nii on Jürgensonide liini seni tuntud kõige vanemaks ja esimeseks (I) põlveks Rehhe Jaan (1650 – 1709) ja sel alusel on minu isa ja ema tähendud seitsmenda (VII) põlvena.

Teiste liinide juurs on minu isa ja ema tähendud ka seitsmenda (VII) põlvena ja see on põlvede arvu alus ning sealt loetakse tagasi nii palju põlvesi, kui palju käesolevas liinis on korda läinud üles leida. Nii saame Kymmenthalide liini kõige vanemaks seni tuntud põlveks III – Andreas Kymmenthal (1755 – 1815), kes põlvede vanuselt vastab Jürgensonide liinis III – Wirtsa Maddile (1710 – 1770).

Sellest paistab, et Kymmenthalide liin on kiiremini kasvanud ja inimpõlved on siin märksa lühemad, kui Jürgensonide liinis. III. Andreas Kymmenthalist kui VII. Emilie Kymmenthali sünnini, s.o. 4 põlve on elanuvad (1755 – 1866) 111 aastat, ehk keskmiselt 28 aastat põlves, kuna sama 4 Jürgensonide põlve Wirtsa Maddis kuni Johan Jürgensoni sünnini (1710 – 1859) 149 aastat või 37 aastat põlves.

„Kymmenthali” nimi on kirjutud väga mitmel viisil. Kõige vanem kirjutusviis on Kymmenthal ja Kymenthal. Pärast poole tuleb ette Kümmenthal, Kümenthal, Kiimenthal, Kiementhal, Kimmenthal ja Kimmental. Viimaks on „n” asemele tekkinud „l” ja minu ema on oma nime kirjutanud „Kinneltal”, muidugi kiriku õpetajate algatusel ja need omakorda on hakanvad nime kirjutama nii, nagu rahvas seda hääldas. Õigem paistab olevat siiski kõige vanem ja kõige rohkem ettetulev kirjutusviis – Kymmenthal.

algusesse

III.

ANDREAS KYMMENTHAL 1755 – 1815

LOUISE 1760 – 1820

Minu ema esivanemate meesliini kujutavad Kymmenthalid. Nende seni tuntud kõige vanem kodu on Wara ja Kaarli mõisad (Carlsberg) Tartu linnast umbes 20 km. kirde (NO) sihis, kus nende esivanem Andreas Kymmenthal on olnud mõisarentnikuks umbes 1790 – 1815 aastatel. Tema naine Louise (nimi ei ole kindel) on elanud umbes 1760 – 1820 aastatel.

Jürgensonide liini uurimine vanema aja eest oli kergem, sest nende esivanemad, nagu talurahvas enamikus, olid paigalpüsivad ja nende kiriklikud toimingud on suuremalt jaolt sündinuvad Maarja-Magdaleena ja Palamuse kirikutes. Kymmenthalide esivanemad on aga olnuvad mõisarentnikud või arstid, kes on aja jooksul liikunuvad ühe kiriku alt teisale ja nii on perekondlikud teated laiali ning ei tea neid otsida, rääkimata raskustest, mis niisugune otsimine sünnitab.

Vanemate Kymmenthalide üle olen seni leidnud ainult katkendilisi ja kaudseid andmeid Tartu-Maarja, Tartu-Jaani, Kodawere ja Maarja-Magdaleena kirikute raamatutest, kuna nende kodune kirik on seni veel leidmata.

Kymmenthalide nimi tuleb praegusel ajal veel vist ette ainult Riias ja on võimalik, et seal ka selle perekonna üldine vanem kodu on. Puudulikkude andmete tõttu võib siin aja jooksul mõned ristinimes ehk esitusi ilmsiks tulla, kuid esialgselt märgime seda üles siiski nii, nagu see seni selgunud on.

Balti mõisnikkude sugu põlveneb enamikus Ordu aegsetest vasallidest, kes asusivad siia, samuti kui teised saksasoost siinsed elanikud, peamiselt Saksamaalt Westfaaliast, Lübeckist ja vähemal arvul ka mujalt. Aja jooksul on nad omas vere koosseisus siiski väga muutunuvad, segades endid teiste rahvustega.

Ordu valitsuse ajal, nagu juba eespool kuulsime, kujutasivad valitsevad võimu Ordumeister ja Piiskopid, nende järele kohalikud Ordu esindajad, nagu Compturid ja Vogtid siis lõpuks ordurüütlid. Vasallid olid õieti Ordu ja Piiskoppide heaks määratud maksude või „kümnuste” koguja või sissenõudjad ametnikud.

Alguses 1200 – 1400 aastani neil üldse suuremat võimu ei olnud. Kuid 1400 – 1450 aastate ümber hakkavad vasallid looma endale juba mõisaid, neile pannakse peale suuremaid maksusi ja kohustusi juba ka maakaitse ala ja loomulikult koos sellega nõuavad nad endale Ordult ja Piiskopidelt ikka enam ja enam suuremaid õigusi nende piiris asuva maa ja ka rahva üle.

1500 aastate ümber on vasallide kogul või esitusel „maapäevadel” juba väga suur võim ja kaal, mida nad järjekindlalt suurendavad kasutades väga osavasti alalisi Ordu, Piiskoppide ja Linnade omavahelisi tülisi, mis arenesid tihti pikaldaseks kodusõjaks. Nii libises aja jooksul Ordu valitsuse võim ja ka vara vasallide kätte, kes seda küll kasutasid oma kasuks, kuid riiklisi kohustusi kanda ei tahtnud. Muuseas oli just see ka üheks suure ja uhke Ordu valitsuse languse põhjuseks.

Ordu aja lõppedes 1560 – 1562 aastatel sulavad vasallidega ühte ka mõned üksikud järeljäänud ordurüütlid, kes seni nagu mungad pidid ilma perekonnata elama ja nii ei võinud neil ka seaduslikke järeltulijaid olla. Rootsi ja Poola valitsuse ajal 1562 – 1700 aastatel hakkavad kord-korralt kõik endised vasallid ja selleaegsed mõisnikud kutsuma endid rüütliteks, peamiselt vist küll sellepäarast, et vanal ajal ja ka siis nad olid kohustud ilmuma sõtta ratsaväelasena (Ritter – rüütel).

Rootsi valitsuse ajal (1582 – 1700 aasta) Rootsi mõisnikkude eeskujul saavad kord-korralt loodud ka n.n. rüütelkonnad ja nende organisatsioonid. Samuti tekkivad nüüd ka aja jooksul aadeli seisuse tiitlid: von, baron ja krahv.

Kui siiski täiesti omaette eraldunud Balti aadeli seisusest tolleaegne mõisnikkude kogu enesest veel ei kujutanud, vaid senna kuulusid kõik suurmaa kasutajad, enamikus õieti mõisarentnikud, sest päris mõisa omanikke oli siis veel õige vähe. Liiwimaal kõigest 1/6, sest mõisad kuulusid Ordu ja ka Poola ning Rootsi ajal juriidiliselt enamikus kroonule, kes neid välja rentis.

Alles Vene tsaarilt Peeter Suurelt Põhja Sõja ajal Balti maade allaandmisel kaubeldi vastutasuna välja mõisate omaniku õigused ja isaäralised eesõigused, mida Peeter ka lubas juba ette 1710 aastal olgugi, et rahuleping, mille järele Balti maad Vene riigi külge liideti alles 1721 aastal sõlmiti. Siiski pidi veel iga järgmine Vene tsaar troonile astumisel neid õigusi millegi pärast uuesti kinnitama.

Sattudes Venemaa alla hakkasid Vene keisrid ja keisrinnad kergel käel oma ohvitseridele jagama mõisniku seisust ühes mõisatega. Et ennast uustulnukate eest eralduda või kaitsta seati 1741/1747 aastal sisse Balti mõisnikkude matrikkel. Immartrikuleeritud mõisnikud kandsid kõik oma nime juurde „von” tiitlid, kui tal kõrgem tiitel baron või graf puudus. Baron ja graf tiitleid läks neil korda kergesti saada ja vist ka sellepärast näiteks Balti „baron” ei võeta kunagi nii tõsiselt, kui Lääne-Euroopa baron, või Saksa riigi „Freiherr”.

Aja jooksul peale 1747 aastat tekkisid siiski mõisa omanikkudeks ja kasutajateks (või rentnikkudeks) hulk uusi isikuid väljastpoolt esialgselt immatrikuleeritud aadlit, kes nõudsid enesele ühesuguseid õigusi. Nii tekkis n.n. „immatrikuleerimata aadel” (die nichtimmatrikulierten Agligen). Üks niisugustest immatrikuleerimata aadlitest on olnud ka vana Andreas Kymmanthal.

Andreas Kymmenthali aegsed mõisa rentnikud väliselt ei millegiga eraldunud mõisa pärisomanikkudest või n.n. „pärishärradest”. Nemad kasutasivad renditud mõisat ja mõisa juurde kuuluvat valda, määrasivad talude maksusi ja kohustusi ning omasivad selleaegsete mõisa politsei ja kohtu õigusi samuti, nagu pärishärra ise mõisakasutamisel oleks toiminud, väljaarvatud muidugi juriidilised pärisomaniku õigused.

Vara ja Kaarli mõisad, mis Andreas Kymmenthali käes rendil olivad, on olnuvad väga jõukad. Kuidas tema ajal mõisnikud elasivad, kuulsime juba Wirtsa Maddi, Wirtsa Ado ja Maddis Jürgensoni elulugude kõrval.

algusesse

Andreas Kymmenthali ja tema naise Louise lastest tunneme

2 poega ja 2 tütart:

1) Dr. W. (Willhelm) Kymmenthal – minu ema isa vanaisa. Tema on elanud umbes 1780 – 1840 aastatel.

2) Sophie – tema on abiellunud Johan Chorn´iga, kes pärast Andreast umbes 1827 aastal on Kaarli mõisa (Carlsberg) rentnik.

3) Charlotte Loiuse – tema on 1815 aastal laulatatud Tartu-Maarja kirikus Antsla mõisa (des Anzenschen Gutes) ülemvalitsejaga Johan Reese´ga. Kymmenthalide perekond on siis veel elanuvad Kaarli mõiss, sest pruut on kiriku raamatus tähendud: „Charlotte Loiuse Kymmenthal von Carlsberg”.

4) Johan Andreas Kymmenthal – tema on elanud 1795 – 1861 aastal. 1819 aastal on ta laulatatud Maarja-Magdaleena kirikus sama kiriku õpetaja poolt Paul Gottlieb Georg Everth´i tütrega - Auguste Euphrosine Everth´iga. Siis on Johan Andreas olnud Rannamõisa (Tellerhof) rentnik.

1821 aastal on neil rannamõisas sündinud poeg Aleksander Paul Oscar, kes on ristitud Kodawere kirikus. Ristivanemateks on olnuvad ja ristimise talitusest osavõtnuvad: 1) Major Alexandre von Stryck; 2) Pastor Paul Everth; 3) H. Collegien Registrator M. Carlsen; 4) H. Doctor Schultz; 5) Stabs Capitaine Gustav von Stryck; &)h. Landgerichts-Assessor Leonhard von Stryck; 7) H. Krons-Revisor Kay; 8) Unter-Offizier Otto Everth – väljaspool piduvõõraid on ristivanemateks kirjutud (absens): 9) Fr. Baronesse Marie von der Pahlen, geb. Von Stryck; 10) Fr. Doctorin Corina Schultz, geb. Rüber; 11) Pastorin E. Everth geb. Falck; 12) Fr. Collegien-Registratorin Ag. El. Carlsen geb. Chorn; 13) Fr. Krons-Rev. A. Key geb. Everth; 14) Gräfin Julie v. Manteuffell; 15) Grägin Elisabeth v. Manteufell; 16) Fräulein Ottilie von Stryck.

1827 aastal on Maarja-Magdaleena õpetaja praost Everth kiriku raamatusse kirjutanud, et ta on Kaarli mõisas (Carlsberg) armulauale võtnud: „Minu väimees (tõlge saksa keelest) Johan Andreas Kymmenthal, 2 tema abikaasa Auguste sündides Everth, 3 Kymmenthali ema, 4 tema õemees Johan Chorn ja selle abikaasa Sophia sündides Kymmenthel. Siin saksakeelne nimi „Carlsberg” võib tähendada ka Wara kirikut.

Johan Andreas on surnud 1861 aastal ja on maetud Maarja-Magdaleena surnuaial minu ema isa ja vanaisa matusepaiga kõrval. Haua ristilt on ka tema sünni ja surma aasta võetud.

Tartu- Jaani kiriku raamatust paistab, et seal on 1855 aastal korduvalt armulaual käinud „mõisa rentniku lesk proua Elise Kymenthal ja tema poeg Benjamin”.

algusesse

IV.

Dr. W. (Willhelm) KYMMENTHAL 1780 – 1840

LENO, Labbo Jyrri tütar 1780 – 1845

Kymmenthalide liini jätkab Andreas Kymmenthali poeg Dr. W (Willhelm) Kymmenthal – minu ema isa vanaisa, kes on elanud umbes 1780 – 1840 aastatel.

Dr. W. Kymmenthali elulugu ei ole tuntud ja tema ristinimi „Willhelm” ei ole ka kindel. Tema on vististi olnud arst, mida täendab „Doctori” nime kandmine. Dr. W. Kymmenthalil ja Labbo Jürri tütrel Leno´l, kes elas umbes 1780 – 1845 aastatel, on 25. märtsil 1804 aastal sündinud poeg Friedrich Willhelm Kymmenthal, minu ema isa vanaisa.

Kuid Dr. W. Kymmenthal ja Leno elu on olnud segane. Nähtavasti on noor W. Kymmenthal pidanud sõitma väljamaale arsti teadust õppima ja nii on poeg Friedrich Willhelm üles kasvanud väljaspool perekonda Elmiku talus umbes 3 km. Wara mõisast põhja poole.

1824 aastal omab W. Kymmenthal juba „Doctori” hariduskraadi ja tema on osa võtnud ühest ristimisest Tammistu mõisas – Waralt umbes 10 km. lõuna pool, kus on tema olnud Marie Redlich´i poja Paul Alexander Redliehi ristivanemaks. Teisteks ristivanemateks on olnuvad: Major von Srtyck Kaarlimõisast (vist Lunja Kaarli mõisast), kes on hoidnud last ja Assessor von Bröcker. Laps on sündinud väljaspool abielu ja tema isaks on ristimise juures ennast tunnistanud Major Carl von Krüdener.

Dr. W. Kymmenthal ega ka Leno elulugu edasi ei ole selgunud.

algusesse

FRIEDRICH WILLHELM KYMMENTHAL 1804 – 1856

LIISO sünd. ROOMET 1810 – 1890

Friedrich Willhelm – minu ema vanaisa – sünnikoht ei ole teada; tema sünniaeg on võetud Maarja-Magdaleena kiriku perekonna lehelt, kuna meetrika raamatust (Maarja-Magdaleena) teda veel leitud pole. Esimesed seni leitud dokumentaalsed andmed, peale kiriku perekonna lehe, temast on 1816 aasta revisjoni leht, kus Kaiawere valla 36 Elmiku talus on tähendud „Friedrich Willhelm – 11 aastat vana!. Elmiku talu peremeheks on Jahn Laursson – 48 aastat vana (või Jahn Lauri poeg).

Järgmisel revisjoni lehel 1826 aastal on 36 Elmiko talu juures tähendud „Widrik Willem (Kimenthal)” on astunud Tartu linn kodanikuks.

Selajal jaotati revisjoni lehtedel inimesed mõisate järele 3 liiki: esimesed olid mõisa omanikud; teised – maksu ja rekruti kohuslased (Steuer- und rekrutenpflichtige) siia kuulusid kõik kõrgemad mõisaametnikud; kolmandaks – talurahvas (Bauern). „Widrik Willem (Kimenthal)” on üles võetud teise liigi alla.

Ühel 1826 aasta täiendaval revisjoni lehel on tähendud, et „Friedr. Wilh. Kielmenthal” ja Christian Lange on asunuvad Tartu. 1829 aastal on ta juba Maarja-Magdaleena ümbruses tagasi. Meetrika raamatust paistab, et ühel „Willen Kimmenthalil” on olnud 2 last väljaspool abielu: Kristjan - sündinud 05. aug. 1825 aastal, ema Kadri Müürsepp: Marri – sündinud 22. okt. 1830 aastal, ema Kristine Walk.

1831 aastal on Friedrich Willhelm abielunud Liiso Roomet´iga, Roomet Jaani tütrega Elistverest. Roomet Jaan on elanud umbes 1780 – 1840 aastate vahel. Liisa on sündinud 03. märtsil 1810 aastal. Ta on üles kasvanud isa talus ja mehele mineku ajal on ta teeninud Iggawere posti jaamas. Peale abiellumist on nad läinuvad Nigula mõisa, kus Friedrich Willhelm on olnud kubjaks (Disponent).

Niguli mõisa elu mälestustest on tema ja Liiso jutustanuvad järgmise tõesti sündinud juhtumise, mida siin toome, alles jättes selleaegset kõneviisi: „Niguli mõisas elamise ajal on tulnud senna vana inimene ja vaadanud mõisa teenijate kätt ja rääkinud käe joonte järele inimeste tulevikku. Seda juhtunud nägema mõisa rentnik Reimann ja läinud vanainimese juurde ning pannud ühe käe kepiga selja pääle, teise käe „targa” kätte ja küsinud: „Kui sa oled tark, siis ütle, mis minu käe sees on.” Käe tark olnud alguses nagu kohmetanud ja siis ütelnud: „Mis mina isand Teie käest tean”. Härra ütelnud: „Räägi, räägi, mis siin on”. Pika peale ütelnud tark: „Teil on niisugune käsi, mis mitte head ei näita, Teie olete nüüd küll rikas, aga käsi näitab, et saate enne surma kepiga leiba korjama.” Siis küütinud härra pahameelega targa minema.

Mõisarentnik h-ra Reiman on olnud väga karm ja ebameeldiv, ei ole ka muidu elu Nigula mõiss meeldinud ja nii on nad pea sealt lahkunuvad. Nähtavasti salakaebtuse alusel on h-ra Reimann neid kahtlustanud ja enne mõisast lahkumist on isiklikult nende asju tulnud läbi vaatama, mida talle ei ole ka keeldud. Ei midagi leides on ta pahameelega läbiotsimise juures riidekraami porile pildunud, mis on Liisod ja Friedrichi väga pahandanud.

Mõne aasta pärast läinud ka h-ra Reimann Nigula mõisast Tallinnamaa poole Auwere mõisa, elanud rikkalt ja omanud Tallinnas maja. Üks sulane teinud midagi süüd ja ta annud selle soldatiks. Sulane aga teadnud tema saladusi kontrabanti alalt ja andnud seda valitsusele teada. Läbiotsimisel on ka leitud tõesti salakaupa tema juurest. Trahviks konfiskeeritud temalt kõik varandus ja ennast mõistetud sunnitööle.

Mitme aasta pärast, kui Friedrich Willhelm (teda kutsutud siis Willemiks) oma perega elanud juba Maarja-Magdaleena kiriku kõrtsis, on nad ühel õhtupoolikul näinuvad Peedu poolt liginevat vanameest kepiga, kes paistnud nagu tuttav olema. Pea selgunudgi, et see on vana sunnitöölt vabanenud härra Reimann, kellel tõesti pole olnud enam muud vara, kui kepp ja tükk leiba vana sukka sääres käe otsas.

Willem ja Liisa unustanud vana pahanduse, saatnuvad vanamehe sauna, pärast annuvad puhta pesu ja ka muud riietust. Söönud ja puhanud ning asunud uuesti teele, nagu käetark oli seda ette kuulutanud.”

Peale Niguli mõisast lahkumist on nad kord ilma kohata olles, elanuvad Igawere külas Uguri talus Uguri Madise juures. Sealt nad läinuvad Kaiawere mõisa, kus Willem on pidanud tisleri ametit.

1834 aasta 29. juulil on Kaiawere mõisas neile sündinud tütar Lowiisa. 1838 aastal on Willem juba Maarja-Magdaleena kõrtsi pidaja ja siin sama aasta 24. mail on sündinud poeg Johann Friedrich, minu ema isa. Vahepeal on nad olnuvad Kadrina mõisas, kus neil 02. juunil 1840 aastal sündinud tütar Karoline.

Kuid pea on nad jälle Maarja-Magdaleena kõrtsis tagasi ja siin on nüüd Willem kõrtsipidajaks mittu aastat ja elab siin ka üle 1841 – 1843 aasta ikalduse ja 1847 suure nälja aasta ühes Ungari sõja raskustega, mis tekkinud ühenduses vägede korteris pidamisega.

Maarja-Magdaleena kõrtsist on Willem oma perekonnaga asunud Saare mõisa, kus on ilusa järve kaldal rentinud koha kahe veskiga. Tuuleveski on asunud praegusi krahvi surnuaia asemel kõrge mäe otsas, mis nüüd täiesti metsaga kaetud: ja vesi-veski on asunud oja silla kohal järve lähidal. Endise veski tamme või paisu asemele on hiljem ehitud sild, kuna veskist endast ei ole enam midagi alles. Kõige selle eest on ta maksnud 14 rubla renti aastas.

Koha põllud on olnuvad väga vaesed ja ka veskid vanad ning ajast maha jäänud. Kõrval tööna on Willem pidanud tisleri ja treiali ametit. Selle mälestuseks on hiljem hakatud seda kohta kutsuma „Treiali” kohaks, mis tänini on säilinud. 1855 aastal on valmis saanud Saare mõisa uus kiviveski, kuhu siis Willem möldriks on asunud.

Siin on ta aga töötada saanud kõigest 1 aasta.

1856 aasta 28 septembil lühikese haiguse järel sureb Friedrich Willhelm võrdlemisi noorelt – 52 aasta vanuselt. Tema on maetud Maarja-Magdaleena surnuaiale oma matusepaika, mis on raudaiaga ümbritsetud. Haua ristile on kirjutud „Willem Kimmenthal” 1800 – 1857 aasta, mis aga ei ole täpselt õige, nagu vanade ristide juures see tihti ette tuleb.

Friedrich Willhelm Kymmenthal on sellest liinist esimene, kelleni veel vanade inimeste mälestused on ulatunuvad. Isikliku dokumentide järele on ta rahva teada olnud „linna prii”, sest tema nooruspõlves talurahvas omas liikumises täiesti vaba või „prii” veel ei olnud.

Kasvult on ta olnud keskmine, tüseda keha ehitusega ja tumedate juustega. Iseloomult on ta olnud väga elav, lahke ja võrdlemisi hea südamega. Omal ajal on ta olnud jõukas mees, mida tõendab ka kõrtsi pidamine nii käidavas kohas, nagu Maarja-Magdaleena kiriku juures.

Nähtavasti talle lõpuks ikkagi ei meeldinud kõrtsi pidamine ja ta hakkas tegutsema veskitega. Kas asjatundmatuses, või mõnel muul põhjusel ei olnud ta valik veskite asukoha mõttes mitte kõige õnnelikum: maad olid vaesed, veskid vanad ja asukoht mitte rahvarikas, kus peale mõisa jahvatust oleks võinud rohkem kõrvalt teenida. Uue suure veski kasutamiseks ei jätkunud talle aga elupäivi rohkem, kui 1 aasta.

Nagu „linna prii” on ta saanud selleaja mõiste järele küllaldase hariduse. Pärast Willemi surma on Liiso elanud poja Johani juures veel 34 aastat ja on surnud 1890 aastal 80 aasta vanuses. Liiso on maetud oma mehe kõrvale Maarja-Magdaleena surnuaiale.

Kellega Willem ja Liiso läbi käisid näeme vähesel määral poja Johan ristivanematest, kes on olnuvad: Kaiawere mõisa valitseja Johan Friedrich Frey, Maarja-Magdaleena kiriku õpetaja praost Everth ja Kaiawere mõisa toaneitsi Marry Temmin. Teiste laste ristivanemaid ei ole veel leitud.

Kiriku raamatutes on vanad Kymmenthalid, nagu Andreas, Dr. Willhelm ja ka Johan Andrease liin, tähendud rahvuselt sakslastena. Friedrich Willhelm (Willem) tuleb vahel ette „sakslaste ja poolsakslaste” („Deutsche und Halbdeutsche”) nimetuse all, kuna minu ema isa Johan Friedrich juba täiesti eestistunud on. Eestistumine on sündinud naisliini kaudu, alates Friedrich Wiihelmi (Willemi) emast Leeno´st.

Friedrich Willhelmil ja Liisol on olnud kolm last:

1) Lowisa – sündinud 29. juulil 1834 aastal.

2) Johan Freidrich – minu ema isa – sündinud 24. mail 1838 aastal

3) Karoline – sündinud 02. juunil 1840 aastal.

algusesse

HANS MÜLLER

LOWIISA sünd. KYMMENTHAL 1834 - ?

Friedrich Willhelmi ja Liiso vanem tütar – minu ema isa õde – on selajal, kui isa on Saare mõisa veskite pidajaks, läinud teenima sama mõisa, kust on saanud mehele mõisa aidamehele Hans Müller´ile. Saare mõisast on nad asunuvad Tartu ja sealt on läinuvad Võrumaale Valgjärve mõisa, kus Hans on olnud mõisavalitsejaks.

Neil on olnud 3 last:

1) Heinrich – sündinud Saare mõisas, õppinud Tartu kreiskoolis. Kui vanemad on Valgjärve mõisa asunuvad, on Heinrich jäenud Tartu kooli ja elanud sugulaste juures, kui kodune kord olnud väga nõrk ning poiss sattunud alkoholi tarvitajate seltskonda. Pärast kreiskooli lõpetamist on Heinrich asunud tööle Laakmanni trükikotta, kus tal olnud väga hea teenistus. Raha küllus on aga soodustanud alkoholi tarvitamise ja korratu elu suurenemist. Lõpuks on ta rikkunud oma tervise ja surnud noore mehena.

2) Liina – on abiellunud Julius Nääs´iga, „Saksa” talu peremehega Krüüderi vallas Tartu maal. Neil on olnud vist 2 last.

3) Marie – on surnud lapsepõlves

algusesse

ADAM LAMMAS

KAROLINE sünd. KYMMENTHAL 1840 - ?

Friedrich Willhelmi ja Liiso noorem tütar – minu ema isa noorem õde – on abiellunud Adam Lammas´iga, kes on siis olnud Kastre mõisa tisler, Tartumaal.

Adamil ja Karolinel on olnud 2 last, kes on täisealiseks kasvanuvad, kolmas laps on surnud noorelt. Laste elulugu on tundmata.

algusesse

VI.

JOHAN FRIEDRICH KYMMENTHAL 1838 – 1916

SOFIE sünd. ERTIS 1844 – 1908

Kymmenthalide liini jätkab Friedrich Willhelmi poeg Johan Friedrich – minu ema isa. Tema on sündinud Maarja-Magdaleena kiriku kõrtsis 24. mai õhtul 1838 aastal.

Tema lapsepõlves 1841 – 1843 aastal ja iseäranis 1847 aastal olid suured vilja ikaldused ja nälja aastad üle Eesti maa ja ka mujal, mis palju häda ja viletsat sünnitasid.

Tema isa nagu jõukas kõrtsipidaja suutis neid raskeid aegu siiski kergemini üle elada, ilma, et lapsed selle all eriti oleks kannatanud. Lapsepõlve elust on temale iseäranis meelde jäänud episoodid Ungri sõja ajast (1847 aasta).

Siis saadetud Peterburgist Vene sõjaväge Austriale appi, need marssinuvad siit läbi senna ja ka tagasi. Üks peatuskohtadest olnud ka Maarja-Magdaleena kõrts. Vahetpidamata üks „polk” tulnud teine läinud. Sõjavälja köök arusaadavalt kõiki ei rahuldanud, nii püüdsid sõdurid endid ise rohkem maitsevalt „varustada”. Selle tõttu on ümberkaudu kadunuvad kõik kuked, kanad, lambad ja põrsad. Ka suurtele sidagele ei ole armu antud.

Ülemuse poolt olnud küll kõva keeld, kuid ka niisugune korraldus, et kui kaebaja ei saa varast kinldaks teha, siis saab ise trahvi. Nii on Johani isal sea laut olnud lukus, kuid siga on siiski läbi lae ära viidud. Vargaid kohe tabada ei ole saadud ja sellepärast on tulnud ka päris vait olla.

Suuremate süütegude eest on sõjaväele anud ihunuhtlust. Kord on saanud karistust üks ratsaväelane. Kuuldes oma peremehe kisa, on tema hobune muutnud väga rahutuks. Ülem, kes karistamist juhatanud sammunud hobuse rea tagant läbi edasi-tagasi ja lugenud löökide arvu. Jõudes selle hobuse kohta, on see löönud ülema pikali maha. Sõdurid rutanuvad ülemat aitama ja karistus on lõppenud.

Ratsaväelased on olnuvad kõik erakorraliselt pikad mehed ja kannuvad raud „kampsuneid”. Maarja-Magdaleena lähidal elanud üks väga lühike mees Adam Tugi. Ratsaväelased pannuvad sellele „kampsuni” selga ja lükanud pikali. Mees on rabelenud maas, nagu kilpkonn ja üles pole ilma abita saanud tõusta.

Asudes Saare mõisa on noor Johan omalt isalt ära õppinud veski pidamise ja möldri ameti. Kui isa Friedrich Willhelm (Willem) 1856 aastal on surnud, on poeg Johan iseseisvalt veskit pidanud veel ühe aasta. Tema on ka uue kiviveski ehituse juures olnud (1854/55 aastatel) ja temast on veski külge ka iselaadi „mälestusmärk” jäenud.

Nimelt on ta ehitustööde vaheajal ühes teiste poistega ehituse juurde roninud ja selle juures kogemata veski külje ehituse puust shabloonid või märgid paigast ära nihutanud. Seda ei ole meistrid alguses tähelegi pannud ja on nii ehitanuvad ühe koha rohkem väljaspooole, kuid siiski nii vähe, et ümberehitust ei ole ette võetud. See koht on veel tänini säilinud.

Saare mõisa omanikule krahvinna Manteuffelile on noor Johan väga meeldinud ja nähes tema rasket tööd möldri ametis on ta kord ütelnud: „Kuule Johan, sina oled veel noor (18 aastane), ei jõua veski peal olla – ma annan sulle uue parema koha.” Ta on saanud „Matsimetsa” vahi koha, Kudina mõisa lähedal, kus ta on elanud ja töötanud 18 aastat.

1863 aasta on ta „Matsimetsas” abiellunud Sofie Ertis´ega, Nawa metsavahi Gustaw Ertis´e ja Liisa sündides Blumfeldi tütrega, kes on sündinud 24. nov. 1844 aastal. „Matsimetsas” on neile 1866 aastal sündinud tütar Emilie – minu ema.

Umbes 1875 aastal on krahvinna Johanid jälle ümber paigutada tahtnud Puurmanni mõisa, kuid temale ja Sofiele (Sohwile) see ei ole meeldinud. Johan on loobunud lõplikult mõisa teenistusest ja ostnud endale Arukülas, Kudina vallas „Mällo” talu koha, endise peremehe Kõrwe käest.

Minu lapsepõlves olid „Ärma” talus, minu isa-isa ja isa-ema juba surnud ja nii ei saanud tunda nende kallistus ja selle tõttu on ka „Ärma” talu olnud võõras. „Mällo” talus olen aga oma „äia” ja „ämma” pool käinud lapsepõlves tihti võõrsil. Seal mõndagi rõõmu päeva mööda saatnud, millest on jäenud kallid lapsepõlve mälestused. Vana „Mällo” oli nagu teiseks koduks.

„Mällo” talu on vanaisa ja vanaema pidanuvad suure eduga kuni umbes 1900 aastani ja siis kinkisivad selle oma keskmisele tütrele Annale, jättes endale väikese maja ühes aiamaaga ja metsaga. Siin väikeses majakeses aia sees arenes ilus ja väike ilma muredeta vanainimeste eeskujulik „õhtune” elu, kus nad said rõõmu tunda oma laste ja laste-laste elust. Siin oli aega mõtelda möödunud rõõmudest ja ka muredest ja arendada ka usulist lootust „tulevase elu” peale.

Niisugune eeskujulik vanainimeste elu kestis umbes 8 aastat, siis tuli haigus majja ja ühes sellega ka kurbus. Vanaema Sofie jäi haigeks soojatõppe, mille järeldusi ta enam ei jõudnud täielikult parandada ning ta suri 1908 aastal, elades 64 aastat ja 11 kuud.

Kalli elusõbra kadumine murdis ka vanaisa tervise järsku: sirge punane „vanamees” jäi järsku kõhnaks ja vähe küüru.

Rõõmus elu väikses majakeses suri ühes vanaemaga, maja jäi tühjaks, külmaks ja võõraks. 1914 aastal asus ta oma vanema tütre Emilie juurde „Weski” tallu, 1916 aastal suri Johan Friedrich, sellest liinist viimane Kymmenthal, jõudes 78 aasta vanaduseni. Johan Friedrich ja Sofie on mõlemad maetud Maarja-Magdaleena surnuaial omale platsile, Friedrich Willhelmi ja Liiso kõrvale.

Johan Friedrich oli saanud algkoolihariduse, armastas vanas eas palju lugeda, peale usulisi raamatuid, iseäranis reisikirjeldusi ja sõdade jutustusi. Muusika kuulmine oli tal puudulik ja suurem laulu sõber ta ei olnud. Kasvult oli tema keskmisest vähe kõrgem, tüseda keha ehitusega, pruunikas-hallide silmadega ja tume-blond tihedate sirgete juustega. Üks minu poolt Baku linnas valmistud õlipilt kujutab üsna õieti tema vanapõlve umbes 1914 aasta näo jooni. Vanas eas on tal teine silma laug vähe alla vajunud ja silma väiksemaks teinud. Kuulmine ja nägemine püsis tal võrdlemisi hea kuni lõpuni, samuti head olid tal ka hambad. Kõndis sirgelt, vähe painduvalt, hoides keha tasaselt. Jalad olid sirged, varbad vähe väljapoole pöördud, tallas saapa kontsasid pisut väljastpoolt. Sõrmed ja sõrmede esimesed lülid olid keskmises pikkuses, esimene ja nimeta sõrm olid ühepikkused ja käe vorm üldiselt ümmarguse otsaga. Sõrme küüsed olid kergelt kumerad (otsad alla poole).

Iseloomult pole tema olnud halb, kuid üsna järsk ja nõudnud väga sõna kuulmist iseäranis lastelt. Alkoholi tarvitamises on ta mõõtu pidanud, kus juures ta siiski head viina mõistis hinnata ka vanaduse päivil. Vanaspõlves, kui oli tarvitanud pisut viina, oli ta väga härdameelne.

Riietuda armastas ta väga korralikult ja ka mugavalt, selle juures oli ta elus siiski kokkuhoidlik ja mõistis ka selleaegsetes rasketes tingimustes „raha teha”. Selle omaduse on ta pärandanud ka kõigile oma tütardele. Naabritega sai tema hästi läbi ja seltskonnas oli tema jutukas ja soovitud külaline.

Sofie oli kasvult lühem, üldjoontes ümmarguste vormidega, kullakarva või punakas põhivärviga blond juustega, pruunikas halli silmadega, kõigiti väga sarnane Bumenfeldide liinile. Vanas eas vajus ta vähe küüru. Iseloomult oli ta vastutulelik ja järelandlik, kuid siiski tarvilisel korral mõistis ka oma tahtmist läbi suruda. Meil, laste-lastel, on temast väga hea mälestus jäenud. Kui „Mällo” „äi” ja „ämm” tulivad võõrsile, siis pidasivad ikka lapsi meeles, kas või pisitillukese maiustusega.

Johan Friedrich´il ja Sofie´l on olnud 5 tütart

1) Leena Lowiisa – sündinud umbes 1864 aastal, suri 1884 aastal

2) Emilie – minu ema, sündinud 29. juunil 1866 aastal

3) Anna – sündinud umbes 1869 aastal, suri 1929 aastal

4) Liisa – sündinud umbes 1872 aastal

5) Juuli – surnud lapseeas.

Sellega lõpevad Kymmenthalide liini minu esivanemate elulood. Samuti kui Jürgensonide liini juures, toon üldpildi ka siin ema õdede („tädide”) perekondade nimestikku, jättes pikema kirjelduse edaspidiseks, kuna ema üksikasjalise eluloo tahan kirjutada ühes minu isa elulooga.

algusesse

1) Leen Lowiisa Kymmenthal – minu ema vanem õde on 16. aasta vanuselt läinud mehele Kristjan Jürgenson´ile, minu isa vanemle vennale, nagu see Jürgensonide liini all juba kirjeldud. Leena ja Kristjan elasid Saare mõisa Weski koha peal 4 aastat. Samas, kus vana Friedrich Willhelm (Willem) esimeseks möldriks oli. Leena suri noorelt – 20 aasta ja 2 kuu vanuselt, jättes maha 2 alaealist last:

1) Johannes – elab Tallinnas, on abielus

2) Ida – abielus Johan Pruuliga.

2) Johan Friedrich Kymmenthal teine tütar Emilie on minu ema. Minu ema on sündinud 29. juunil 1866 aastal „Matsimetsas” ja seal ka oma lapsepõlve mööda saatnud kuni 10 aasta vanuseni. Siit on emal palju kalleid lapsepõlve mälestusi, iseäranis ilusast suurest kaasikust, mis nüüd, kahjuks, uue peremehe poolt on üles juuritud, andes ruumi põllule.

1875 aasta ümber on ema isa ostnud „Mällo” talu, Arukülas, nagu seda vanaisa eluloost juba kuulsime. Siin on ema teine kodu. Mällost tuleb emal juba tutvuneda eluraskustega aidates oma isal talu pidada.

Abielludes 1886 aastal ostsid minu vanemad 1887 aastal „Weski” talu, nagu Jürgensoni liini all minu isa eluloo juures seda juba nägime. Siia mahutas ema ühes isaga kõige oma töö ja suure hoolsuse, et endisest lagunenud viletsa põldudega talust luua omale uut ja ilusat kodu, mis neil mitme aasta jooksul ka täiesti korda läks. Siin omas kolmandas kodus töötas ema ühes isaga 39 aastat, s.o. kuni 08. apr. 1925 aastani, millal minu isa suri.

Oma lesepõlves elab ema Weski talus, mida peavad tema vanem ja noorem poeg. Minu vendade perekonna koosseisu üle on lühike kirjeldus Jürgensoni liini all lk. 49.

3) Anna Kymmenthal – minu ema noorem õde abiellus August Rätseppaga, Tani Kaarli pojaga, Kaiawerest. Elasivad väga jõukalt Mällo talus, mida Anna sai kingituseks oma isalt. Anna suri 1929 aastal.

Augustil ja Annal oli 5 last, kelledest 2 suri lapseeas, elavad:

1) Erich – elab Kudina asunduses ja on abielus Salu Koch´iga, Kaawerest.

2) Richard – elab isa juures Mällol

3) Alide – on abielus Eduard Reinbergiga, Maarla külas, Rükli talus.

4) Liisa Kymmenthal – minu ema kõige noorem õde on abielus Kaarel Puusta´ga, Saare vallas, Wiru talus, kus nad elasivad üsna jõukalt. Kaarel on juba surnud ja talu peab Liisa üksipäini.

Neil on olnud 4 last, kelledest 2 surid lapseeas, poeg Albert suri väeteenistuses. Elab tütar Helmi, kes läks mehele Elmar Waldmannile, Kuremaa vallas, Toowere külas, Sepa talus.

algusesse

ERTIS´TE LIIN

V. Gustaw Ertis 1819 – 1895

Liisa sünd. Blumfeld 1812 – 1882

VI. Johann Friedrich Kymmenthal 1838 – 1916

Sofie sünd. Ertis 1844 – 1908

VII. Johann Jürgenson 1859 – 1925

Emilie sünd. Kymmenthal 1866 –

VIII. Oswald Jürgenson 1890 –

Ella sünd. Birsgal 1894 –

IX. Reinhard (ja Dagmar) Jürgenson 1925 –

algusesse

GUSTAW ERTIS 1819 – 1895

LIISA sünd. BLUMFELD 1812 – 1882

Minu ema ema – Sofie Kymmenthal – on sündinud Ertis. Ertiste liin on seni veel täiesti uurimata ja selle liini esindajana tunneme ainult minu ema ema isad – Gustav Ertis´t.

Et ülevaatlikust saada esivanemate vanuse võrdluses, on „põlvede” arvu aluseks võetud Jürgenson´ide liini oma põlvede arvuga, samuti nagu Kymmenthal´ide liini juures seda tegime. Nii saame Gustaw Ertis´e põlveks „V”, mis vastab Maddis Jürgensonile (1772 – 1819) ja Friedrich Wiilhelm (Willem) Kymmenthalile, kes elas 1804 – 1856 aasta.

Sellest näeme, et Ertised on olnuvad veel virgemad „põlvnema”, kui Kymmenthalid. Jürgensonide liin on olnud, võrreldes Ertistega õige aeglane: nii on Maddis Jürgenson 47 aastat varem elanud ja on samal aastal surnud, kui temale põlvede vanuselt vastav Gustaw Ertis alles sündis.

Gustaw Ertis on sündinud 1819 aastal vististi Rannavallas (samas, kust pärit Lieso – Maddis Jürgensoni naine). Oma noorpõlve on ta Peipsi rannas mööda saatnud, töötades kalapüügi alal venelsate juures. Noormehe eas on ta sattunud, vististi oma vanema vennaga, Nawa (valda) külla, Kudina valda, kus ta on abiellunud Liisa Blumfeld´iga. „Uuetalu” peremehe tütrega, Nawa külast.

Täiesti iseseisvalt oma elu rajades, on noorpaari elu alguses olnud üsna vilets. Lühikest aega on nad elanuvad Saare vallas Olli talu saunas. Siit on läinuvad Saare mõisa päralt olevale „Mädaoite” metsavahi kohale, kus on elanuvad üle 10 aasta. 1844 aastal 24 novembril „Mädaoitel” on sündinud tütar Sofie – minu ema ema.

„Mädaoite” metsavahi kohast on ka Sofiel palju lapsepõlve mälestusi, mida ta on minu emale jutustanud. Mädaoite asub suure metsa keskel, kaugel teistest elamutest. Üksildus ja müstilised vanainimeste jutustused on loonuvad vastava tundeliku meeleolu.

Kord maganud ta sügisepoolt suve aida lakas ja hommikul, kui veel pime, on ta luugi august välja vaadnud ja näinud taevas krooni, mille sees istunud inimene lõuna poole sirutatud käega. Järelpärides hommikul, ei ole teised inimesed midagi sarnast tähele pannuvad. Varsti peale seda juhtumist on tulnuvad jutud, et Krimmi sõda olema lõpenud. Tähendab, et see võis juhtuda 1856 aasta ümber.

Suure põlise metsa tõttu on seal olnud ka imepalju kärbseid, parmusi, sääske ja igasuguseid muid insektisi, mis suvel loomasi ja inimesi on vaevanud. Metsas ja heinamaadel on olnud ka rohkesti madusi, kes kevadel päikese käes rõngas endid soojendada armastanuvad. On juhtumisi ette tulnud, kuis Sofie lapsena joostes niisugusele „külmale rõngale” paljajalu peale on astunud, kuid nõelata ei ole uss siiski mahti saanud.

„Mädaoitelt” on Gustaw Ertis ema perekonnaga läinud „Nawa” metsavahiks, kus on töötanud ja elanud kuni 73 aasta vanuseni, tähendab, et kuni 1892 aastani. Vanaduse tõttu on ta nüüd mõisavalitsuse poolt vabastatud metsavahi ametist ja määratud Saare-Vanamõisa telliskivi vabriku vahiks. Siin 1894 aastal suri Gustaw Ertis 75 aasta vanuses.

Kauaaegse ustava teenistuse eest on ta Saare mõisa omaniku krahvinna Manteuffel omal kulul lasknud korraldada uhked matused, millest kõik kadunu sugulased, tuttavad ja kõik ümberkaudsed metsavahid osa onvõtnuvad. Ümberkaudsele rahvale on see avaldanud suurt muljet, et kaasteenijad metsavahid on kõik tee kuni surnuaiani ilustanuvad ja katnuvad kuuse okstega. Gustaw oli sellest liinist ka viimane Ertis.

Liisa, sünd. Blumfeld, on sündinud 1812 aastal Nawa külas „Uuetalus” ja seal ka üles kasvanud „Uuetalu” peremehe tütrena. Liisa suri 1882 aastal Nawal. Tema on olnud lühema kasvuga, kehaehituselt ümmargune, silmad sinakas-hallid ja juuksed keskmine-blond, nagu see tüübiliselt tema sugulaste nooremate Blumfeldide juures ette tuleb. Iseloomult hea ja väga vastutulelik on ta igadepidi olnud oma mehele kooskõlastatud eluseltsiliseks.

Gustaw Ertis on ainuke minu vana-vanaisa, keda ma nägin (4. aastase poisikesena) ja ka veel mäletan iseäranis selle tõttu, et tal ees suust paistis ainult 1 „suur” hammas.

Gustaw on saanud algkooli hariduse, on armastanud lugeda ja kirjutada. Temale on meeldinud kogeda ja üles kirjutada igasuguseid loomade ja inimeste koduse arstimise õpetusi. Üks niisugustest raamatutest on praeguseni alles minu juures.

Kasvult on ta olnud pikk ja sirge ning ümmarguse kondiga, pikerguse pea ja näoga, pika sirge ninaga. Näo joontelt ja keha ehituselt on ta pisut minu moodi olnud.

Iseloomult on ta olnud sõbralik, väga ustav ja kohusetruu. Omas majapidamises on ta olnud hoolikas ja töökas. Ka käsitöö on tema käes edenenud. Alkoholi tarvitamises on ta olnud pea täielik karsklane, ka tubaka suitsetamist mina tema juures ei mäleta. Oma laste-laste-laste vastu oli „Nava äi” väga sõbralik ja oli õnnelik et ta veel hästi nägi ja kuulis kuni oma viimaste päevadeni vaatamata oma kõrgele vanadusele. Gustaw ja Liisa on mõlemad maetud Maarja-Magdaleena sunuaiale Kymmenthalide matusepaigal.

Neil on üles kasvanud üks ainus tütar:

1) Sofie – minu ema.ema. Tema on sündinud 24. nov. 1844 aastal

algusesse

TOMBERG´IDE LIIN

III. Taaweti esiisa 1735 – 1795

IV. Taaweti Toomas 1760 – 1822

Ann, Mukkiste Mihkli tütar 1763 – 1828

V. Jaan Tomberg 1794 – 1846

Marry, Marko Tooma tütar 1788 – 1840

VI. Jaan Jürgenson 1814 – 1888

Ann sünd. Tomberg 1818 – 1879

VII. Juhan Jürgenson 1859 – 1925

Emilie sünd Kymmenthal 1866 –

VIII. Oswald Jürgenson 1890 –

Ella sünd. Birsgal 1894 –

IX. Reinhard Jürgenson 1925 –

algusesse

III.

TAAWETI ESIISA 1735 – 1795

TAAWETI ESIEMA 1735 – 1795

Minu isa ema oli sünd. Ann Tomberg. Tombergide liini on seni jõutud uurida veel vähe ja selle kõige vanemad tuntud esivanemad on Taaweti Toomas (1760 – 1822) ja tema naine Ann (1763 – 1828), kes oli Mukkiste Mihkli (1738 – 1798) tütar. Taaweti Tooma isa ei ole veel mitte tunud. Kuid nimetame teda Taaweti Esiisaks ja tema naist Taaweti Esiemaks, kes elasid umbes 1735 – 1795 aastatel.

Taaweti Esiisa ja Mukkiste Mihkel vastavad põlvede vanuse järele (III) Wirtsa Maddile (1710 – 1770), kuid elasivad umbes samal ajal, kui Wirtsa Maddi poeg – Wirtsa Ado „IV” (1738 – 1783), kes oli „IV” põlve vanuses. Tähendab, et ka Tombergide liin põlvenes märksa kiiremalt, kui Jürgensonide liin ja jäeb ainult vähe maha Kymmenthalide liinist, kelle „III” põlve esitaja Andreas Kymmenthal elas 1755 – 1815.

Taaveti Esiisa ja Esiema lastest on seni tuntud 4 poega:

1) Taaweti Toomas – elab umbes 1760 – 1822 aastal. Tema on minu esivanem: Tooma poeg Jaan oli minu vanaema Ann Tombergi isa. Temast on võrsunuvad Makkari talu (Maarla külas) Wisusi valla, Proska talu ja Ilmjärve kõrtsi Tombergid. Tombergide liin (kõik kes võtsid Tombergide nime, hakkas siiski hargnema juba Taaweti Esiisast).

2) Maikara (vist Makkara) Peeter, või Peeter Tomberg – elas 1775 – 1845 aastal. Tema poeg Jaan Tomberg (sünd. 1800 aastal) oli 1826 aastal „Maddi” 8 talu (vist Maarla küla) peremees. Jaanil ja tema naisel Eno´l (sünd. 1806 aastal) oli tütar Kadri, sünd. 1823 aastal

3) Taaweti Juhan,või Juhan Tomberg – elas 1773 – 1843 aastal. Tema poeg Toomas Tomberg (1799 – 1859) oli 1826 aastal Kudina mõisa aednik. Toomal ja tema naisel Truto´l (sünd. 1801 aastal) olid tütred: Kadri, sünd 1820 aastal ja Marry, sünd. 1822 aastal

4) Taaweti Mihkel, või Mihkel Tomberg – elas umbes 1771 – 1840 aastal. Tema poeg Peeter Tomberg (sünd. 1799) oli 1826 aastal „Tõnso” 30 talu peremees. Peetril ja tema naisel Kardil (sünd. 1801 aastal) oli poeg Jaan Tomberg, sünd. 1825 aastal ja tütar Lies, sünd. 1824 aastal.

algusesse

IV.

TAAWETI TOOMAS 1760 – 1822

ANN Mukkiste Mihkli t. 1763 – 1828

Minu esivanemate Tombergide liini jätkab Taaweti Toomas. Tema elas umbes 1760 – 1822 aastal. Sünni ega surma aasta ei ole mitte täpselt teada. Tema on surnud mitu aastat enne oma naist – igatahes 1826 aastal ei ole tema enam elanud.

Toomas on olnud Taaweti talu peremees Maarla külas, Kudina vallas. Võib arvata, et Tooma isa nimi oli „Taawet” ja tema järele hakati ka seda talu kutsuma „Taaweti” taluks. Sellal talul on ka olnud veel teisi nimesi, sest Palamuse kiriku raamatus on „Taaweti” talu nimele veel juurde lisatud: „Kittre ehk Kubja”.

Tooma naine Ann on olnud Mukkiste Mihkli tütar Kulmuwere külast. Mukkiste Mihkel on elanud umbes 1738 – 1798 aastal. Ann on sündinud 1763 aastal. 1826 aastal on ta elanud oma vanema poja Johani juures „Makkari” 72 talus. Ann on surnud 11. nov. 1828 aastal ja on maetud Palamuse surnuaiale.

Taaweti Toomas´el ja Ann´el on olnud 5 poega

1) Johan Tomberg – sündinud 1783 aastal 11. dets. Tema on 1826 aastal elanud „Makkari” 72 talu peremehena, kuid ilma perekonnata. Tema juures on siis ka elanud ema Ann – lesk.

2) Karl Tomberg – sündinud 1785 aastal 19. märtsil. 1826 aastal on ta elanud Wisusi või Puurmanni vallas. Temal on olnud poeg Märt, sünd. 1810 aastal.

3) Jaan Tomberg – minu vanaema Ann Tombergi isa. Tema elas 1794 – 1846 aastatel.

4) Toomas Tomberg – sündinud 1799 aastal. Tema elas 1826 aastal „Makkari” talus oma vanema venna Johani juures – ilma perekonnata.

5) Maddis Tomberg – 1826 aasta revisjoni lehes on ta tähendud sõjaväelasena ja tema naine Marri (sünd. 1776 aastal) ühes pojaga Jurry, sünd. 1812 aastal, on elanuvad Ilmjärve kõrtsis.

algusesse

JAAN TOMBERG 1794 – 1846

MARRI, Marko Tooma tütar 1788 – 1840

Minu isa ema isa Taaweti Tooma Jaan või Jaan Tomberg on sündinud talu peremehe pojana Taaweti talus 01. jaan. 1794. aastal. Leeris on ta käinud 1814 aastal, kus tema teadmised on „väga head” tähendud. Sellajal „väga headeks” teadmisteks talurahva juures loeti: usuõpetuse tundmist, lugemise kui ka kirjutamise oskust.

1826 aastal on ta kõige oma isa vendadega ja nende poegadega võtnud endale perekonna nimeks „Tomberg”.

1841 aastal abiellus Jaan Marko Tooma (1763 – 1825) tütrega Marri´ga Roelast. Marri on sündinud 1788 aastal märtsi kuus. 1807 aastal on ta leeris käinud. Tema teadmiste kohta ei ole erilist märkust. Marri on esimest korda albielus olnud Prosak või Makkari Kaarliga, kellega tal on olnud 1 poeg, kelle nime ei ole korda läinud kindlaks teha.

Paistab nagu Jaan Tomberg oleks peale Makkari Kaarli surma tulnud lesele Marril Proska või Makkari tallu koduväimeheks.

Jaan´il ja Marri´l on olnud 2 poega ja 3 tütart

1) Ann – minu isa ema, sündinud 23. jaan. 1818 aastal Proska talu peremehe tütrena. Sel ajal on Proska ja „Mällo” talu, nagu ühe peremehe käes olnud, nii et kiriku raamatud tuleb ühte ja teist üheskoos ette. Nii on tähendud et Ann kasvas üles Poska või Mällo talus. Leeris on ta käinud 1834 aastal. Tema teadmiste üle on Palamuse kiriku raamatutes tähendud „väga head”, mille järele võib arvata, et ta hästi lugeda ja kirjutada oskas, kus juures siiski pea tähelepanu oli pööratud usuõpetusele.

1837 aastal on ta läinud mehele „Ado Maddi Jaan Jürgenson´ile Wirtsa külla”, nii on minu vanaisa Jaan Jürgenson tähendud Palamuse kiriku raamatus laulatuse ajal. Anne elulugu on edasi kirjeldud ühes Jaan Jürgensoniga.

2) Toomas – sündinud 1820 aastal. Elulugu ei ole selgunud.

3) Mari – sündinud 19. märtsil 1822 aastal, surnud leetri haigusesse 11. veeb. 1829 aastal.

4) Kaarel – sündinud 1824 aastal. Elulugu ei ole selgunud.

5) Liso – sündinud 17. aug. 1826 aastal. On surma saanud põlevas elumajas 11. sept. 1826 aastal.

Jaan Tomberg on surnud 11. veeb. 1846 aastal ja Marri 23. dets. 1840 aastal. Mõlemad on maetud Palamuse surnuaiale.

Ann Tomber, minu vanaema, on Tombergde liinist esimene, kelleni praegusaja (1930) vanainimeste mälestused ulatavad, kuna tema isast Jaanist juba kõik on ununenud. Vanainimeste jutu järele olla nagu Annel olnud veel üks vend, või poolvend, nimega Taawet Tomberg, kes on olnud tumm, vist lapsepõlves saadud vigastuse tõttu. Kuid Palamuse kiriku raamatus pole näha, et Annel sellenimeline vand oleks olnud. Võib olla oli Taawet see poolvend, kes sündis esimesest abielust – Makari Kaarliga.

Annel olla olnud ka veel teisi poolvendi, millest paistab, et Jaan Tomberg pärast naise Marri surma abiellus uuesti. Kuid Palamuse kirikus Jaan Tombergi perekonna lehel seda tähendud ei ole. Või koguni Jaani teine naine pärast Jaani surma on abiellunud uuesti ja nende lapsed on kutsutud ka „poolvendadeks ja –õdedeks”, olgugi et veresugulus juba puudus täielikult.

Nõnda olla rahva juttu järele olnud Annel üks poolvend Andres Jürgenthal, kelle poeg Gustaw, sündinud umbes 1850 aastal, on olnud Otsa talus Arukülas poole koha rentnikuks. Gustaw Jürgenthal on läbi põdenud väga haruldase närvihaiguse, mida olla esile kutsunud Peipsi rannas asuva nõia keedetud rohi, mida temale on salaja sisse joodetud Otsa talu teise poole rentniku – Jaan Jürgenthali naine (ühenimeline, kuid täiesti võõras). Pahandus on olnud täiesti materiaalsel alusel ja jook on valmistada lastud just otstarbega Gustawit hullumeelseks teha.

Kui haigus juba väga raskeks läinud, mis sarnanenud täiesti märatsevale ja ümbuskonnale hädaohtlikule hullumeelsusele, on paha naaberi naine südametunnistuse piina all haiguse põhjuse ja nõia saladuse teistele teatavaks teinud.

Siis toodud sama nõid uuesti kohale, kuid tema paranduskatsed jäenuvad tagajärjeta.

Haiguse olla siiski täielikult parandada Kärrawere mõisa härra (vist Nieländer) jumalakartik ema oma palvetamise, kui ka mõne rohu sisseandmise abil, mis teda oksele ajanud.

Tähendud vanaproua on küll jumalakartlik olnud, kuid arstimise juures tarvitanud siiski ebausu võtteid. Nii on ta käsnud võtta haige seljast särgi ja tema juurest koju minnes panna see särkk teeveeres asuva Palamuse kiriku surnuaial kõige „värskema” haua ristile. Seda olla haige omaksed, muidugi täpselt täitnud. Surnu omaksed muidugi, kes ei teadnud „särgi” inimelu päästmise otstarbest midagi, on olnuvad väga kurvad haua teotamise pärast.

Terveks saades on Gustaw Jürgenthal ostnud Kassema külla, Kudina valda, „Lassi” talu kus veel praegu (1930) õnnelikult ja jõukalt elab väga kõrges vanaduses (80 aastane) hea tervise juures.

Ta on olnud väga hoolas ja rikas peremees; teda on tuntud kui tarka ja väga õiglast ja ausat inimest. Oma lugupidamist tema vastu on vallarahvas üles näidanud sellega, et teda on 3 aega valitud valla peakohtumeheks.

Gustaw Jürgenthalil on 4 poega: August, Mihkel, Karl ja Hindrik ning 2 tütart.

Mihkel, Karl ja Hindrikuga õppisin mina ühes Maarja-Magdaleena kihelkonna koolis (1900 – 1906). August on õppinud meieriks, 2 venda on läinuvad Venemaale ja 1 on kodus isatalus.

Minu vanaema Ann Tomberg´i noorem poolvend on olnud Juhan Tomberg, kes on abiellunud Kadri Blumfeldiga (minu eme ema ema oli ka Blumfeld).

Juhan on juba surnud, kuid Kadri (80. aasta vanaduses elas veel 1930 aastal oma majas Ülesoo talu maa peal, hea tervise juures).

Juhan Tombergil ja Kadril on olnud 2 poega

1) Gustaw Tomberg – on (1930) Mustwee metsavaht

2) Noorem poeg Eduard olla mõrtsuka käe läbi surma saanud 20. aasta vanaduses.

algusesse

BLUMFELD´IDE LIIN

IV. Kaarel Blumfeld 1780 – 1840

Uuetalu Esiema

V. Gustaw Ertis 1819 – 1895

Liisa sünd. Blumfeld 1812 – 1882

VI. Johan Friedrich Kymmenthal 1838 – 1916

Sofie sünd. Ertis 1844 – 1908

VII. Johan Jürgenson 1859 – 1925

Emilie sünd. Kymmenthal 1866

algusesse

IV.

KAREL BLUMFELD 1780 – 1840

UUETALU ESIEMA

Jürgensonide ja Kymmenthalide liinid olid VII-dast põlvest. Tombergide ja Ertiste liinid tulid juurde VI-das põlves vanaemade poolt. Blumfeldide liin on nendest kõige vanem, nimelt V-dast põlvest. Minu ema ema ema oli sünd. Blumfeld.

Blumfeldide liini vanaaeg on dokumentide järele täiesti uurimata. Ainult ühest vanast Palamuse kiriku raamatust olen juhuslikult näinud, et Nawa küla Uuetalu peremehe nimi on olnud „Karel”, kes elas umbes 1780 – 1840. Tema naise nimi on tundmata ja sellepärast nimetame teda „Uuetalu Esiemaks”.

1826 aastal on Uuetalu Karel võtnud endale perekonna nimeks „Blumfeld”. Karel Blumfeldi ja Uuetalu Esiema lastest tunneme ainult kolme, nimelt:

1) poeg on võtnud 1826 aastal nimeks „Reimann”. Tema ristinime ei teata.

2) Liisa Blumfeld – minu ema ema ema. On sündinud 1812 aastal. Tema elulugu, nii palju kui teada on kirjeldud Ertiste liini all.

3) Poeg Blumfeld, kes elas umbes 1820 – 1880 on jäenud „Uuetalu” peremeheks. Temast on võrsunud praegused Nawa ja Warbewere Blumfeldid. Tema naise nimi on tundmata.

Neil on olnud 2 poega ja 1 tütar, kellede perekonna nimestiku toon siin oma mälestuse ja rahva jutu järele:

a) Kaarel Blumfeld – kes elas umbes 1850 – 1912 aastatel, jäi isa „Uuetalu”peremeheks. Oli väga tööarmastaja, karske, õiglane ja usklik; samasugused olid ka tema naine ja lapsed. Kõik nad olid keskmise või keskmisest vähe kõrgema kasvuga, blondid ja halli silmadega ning tüseda ja tugeva kehaehitusega – tüübilised Blumfeldide were esitajad, välja arvatud Kaali naine, kes oli nõrgema tervisega ja kelle kaudu tükkis nende perekonda vähe tiisikuse haigust.

Neil oli 7 tütart ja 2 poega:

1) Gustaw – suri noormehena.

2) Ludwig – abielus sama küla Nõmme talu peremehe tütrega Ida Paaweliga. Elavad „uuetalul” üsna jõukalt. Üks poeg suri neil nooremehena 1931 aastal (tiisikusse).

3) Lowiisa - abielus Kaarel Kajak´uga, Ingli talu peremehega, Kaiaweres. Kaarlil oli esimesest abielust poeg Gustaw.

4) Alwiine – abielus Gustaw Kajak´uga, oma vanema õe „võõraspojaga”. Elavad Gustawi isa talus.

5) Maali - abielus Aleksander Linnamäega ja elavad „Uuetalu” maa peal omas majas. Peavad Rätsepa ametit.

6) Pauliine – on abielus Willem Ton´iga ja Wesneri asundus talus.

7) Miili – abielus oma tädipojaga Martin Makariga. Elavad Palamuse alevikus ja peavad rätsepa ametit

8) Rosaalie – suri noorelt (tiisikuse haigusesse)

9) Ida – abielus Otto Paaweliga, Nõmme talu peremehega – oma venna naise vennaga.

b) Märt Blumfeld – kes elas umbes 1852 – 1915 aasta. Tema kasvas üles Nawal „Uuetalus”. Oli sama töökas, karske ja usklik, nagu tema vend Kaarel.

Et koht pidi saama vanema vennale, Kaarlile, siis tuli temal ise oma jõul uue kodu luua. Omalt tädimehelt laenanud ta 50 rubla ja maksnud selle siis „Juhani” talu ostu arvel, Warbawere külas, Imukwere vallas. Visa töö ja hoolega seadis tema lühikese aja jooksul endise viletsa talu eeskujulikult korda ja ehitas uhked majad peale, maksis võlad ja kogus raha tagavaraks.

Märt Blumfeld abiellus Anna Aidnik´uga, kellega neil oli 2 poega ja 3 tütart. Poegadest, suureks kasvades, ei olnud vanemate mitte suurt headmeelt, sest nad ei tahtnuvad oma isa jälgedes käia:

1) Gustaw – armastas reisida, läks laevameheks ja jäi kadunuks

2) Ludwig – abielus Ella Paaweliga, elab isatalu maapeal. Noormehena tarvitas ta liialt alkoholi ja selle tõttu pidi talu oma õele andma.

3) Adele – abielus Kaarel Ennuséga, leivavabriku „Ceres” omanikuga, Tartus.

4) Alwiine – abielus August Jürgensoniga (Wirtsa Jürry liinist). Kaera talust Waidawere külast, Kudina vallast. Peavad Alwiine isa „Juhani” talu Warbaweres.

5) Amanda – elab oma õe Alwiine juures.

c) Lowiisa Sastok sünd. Blumfeld – Kaarli ja Marti õde, sündis umbes 1850 aastal ja elab veel (1930) rahuldava tervise juures. Tema oli abielus Aleksader Sastok´iga, Wisusi vallas, Kingu talus, kus elasidvad väga jõukalt.

Neil oli 5 last:

1) August – abielus ja elavad asunikuna vist Wisusi asunduses.

2) Ludwig – abielus. Elavad Tartud omas majas Jaama tänaval ja peavad kauplust Kenningi platsil. Väga vähese algusega, kuid visa töö ja karske eluga jõudnuvad heale järjele.

3) Richard – elas isa talus ja oli abielus lesega, kellel endal oli ka talu. Richard sai surma Eesti vabadussõjas.

4) Oswald – päris vanemalt vennalt Richardilt isa talu.

5) Tütar – lesk, peab ise talu väga edukalt Mullawere kulas (Wisusis). Tegeleb suuremas ulatuses maaparandusega.

algusesse

Lähemad sugulased.

Kui lähemateks sugulasteks lugeda isa vendade ja õe ning ema õdede lapsi, keda kutsutakse „vennaste” ja „õeste” lapsed, siis saame järgmise nimestiku:

Minu isa vendade ja õe lapsed

Gustaw Jürgensoni lapsed:

1) Johannes Jürgenson

2) August Jürgenson

3) Eduard Jürgenson

4) Roosi Schulzenberg

5) Maali Arst

Kristjan Jürgensoni lapsed:

6) Johannes Jürgenson

7) Ida Pruuli

8) Woldemar Jürgenson

9) Helmi Lebedorf

Miina Rätsepa lapsed:

10) August Rätsepp

11) Miili

12) Rosalie Ojalill

13) Maali Siilase

14) Ida

15) Leeni Schulzenberg

16) Liide

17) Alma

Ludwig Jürgensoni lapsed:

18) Arnold Jürgenson

19) Rudolf Jürgenson

20) Aliide Jürgenson

21) Heleene Jürgenson

Minu ema õdede lapsed

Anna Rätsepa lapsed:

22) Erich Räpsepp

23) Richard Rätsepp

24) Aleida Reinberg

Liisa Puusta lapsed

25) Helmi Waldmann

Mina ja minu vennad

Johann Jürgensoni ja Emilie sünd. Kymmenthali lapsed:

26) Ottomar Jürgenson

27) Oswald Jürgenson

28) Herman Jürgenson

Kui siia juurde arvata veel nende sugulaste abikaasad, siis saame kokku „pere” umbes 50 inimest.

Hommikumaa rahvaste juures on tuntud jutustus, kus isa enne surma kutsus enese juurde oma 7 poega, palus anda endale 7 keppi, sidus need tugevasti kokku ja käskis seda kepi-kimpu katki murda, mida aga keegi nendest ei suutnud teha. Siis võttis isa kimbu, vabastas sideme ja murdis kõik kepid ükshaaval katki, sõnades selle juures: „Vaadake, lapsed, üksikult olete teie nõrgad, kui aga hoiate ühte, siis ei jõua teid keegi murda.

algusesse

L Õ P P